«Tulge tahapoole,» kutsub rõõmsalt naeratav Kadri Männa, ise maja ees samal ajal nii külaliste tulekust silmanähtavalt erutatud majavalvurit Pobot kui ka pesamuna Karl Oskarit ohjates.
Nõmme aed tegi linnatüdrukust rohenäpu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalgtee juhatab tulija tõelisesse suvelõpu võluaeda: kerges tuules hõljuvad kümned kaunid õied, lehtede varjust lubavad peagi esile astuda punapõsised tomatid, isegi punased kuumaasikatupsud mängivad pisikeste pihkudega peitust ning muudki aiakraami on ilmataat (või kes iganes sääl üleval rohenäppude kaitseingliks olemise rasket ametit peab) tollele tumedapäisele kaunitarile kaunis helde käega jaganud.
Kümme aastat tagasi oli kõik teisiti. Kasvama hakkav pere otsis endale sobivamat elupaika kui kahetoaline linnakorter – jõudnud Nõmmele Kalda tänava majja, sai üsna varsti selgeks, et just see on päris oma kodu.
Perenaisel polnud mõtteski kohe peenraid tegema hakata – ainult muru ja äärmisel juhul okastaimed, teatas ta toona üsna resoluutselt. Ent veidi hiljem, esiklast Merilit mööda Nõmmet kärutades jäi Kadri pilk pidama nii mõnelgi kaunil aial ning õige pea ilmusid aeda esimesed mullakastid, kuhu linnatüdruk asus oma uudismaad rajama.
Lapsed armastavad porgandit
«Kastidesse seepärast, et Nõmme liivane pinnas pole uuristamiseks ja peenramaaks teab mis sobiv ning nii on taimi tunduvalt lihtsam hooldada,» ütleb Kadri. Valgustki on Nõmme aiale omaselt vähevõitu, seepärast valis ta ka oma taimedele kõige valgema koha, varasema sissesõidutee. Varjulises kasvuhoones on oma koha leidnud viinamarjad. «Noorukesed alles, veel ei kanna,» muheleb Kadri.
«Eks laste pärast aed suuresti tehtud saigi,» nendib naine. «Nüüd pistavad peoga väikesi magusaid mustikaid suhu, tomatit ja kurki ka.» Täiskasvanuid rõõmustab rukola või siis türgi uba, küüslauk on aga kogu pere lemmik.
«Spinatit oli nii palju, et sai teist sügavkülmagi pandud,» tunneb perenaine rõõmu. Ja muidugi ei puudu ühest õigest aiast ürdipeenar: seal on tüümiani, punet, tilli, sibulat ja murulauku. «Porgandit ka,» osutab Merili peenrakastile.
Usina emme eeskujul on tütargi näpud mulda pistnud – omakasvatatud suvikõrvitsa näitamine toob näole uhke naeratuse. Ja mõnikord on juhtunud, et puhtalt põnevuse pärast teeveerest koju toodud väike valge õiega taimeke annab õige varsti lillepeenrale vahva aktsendi.
Kadri on koguni kartulit kotis kasvatanud. «Läks täitsa õnneks ja sai paar korda oma perele võtta,» meenutab naine kunagist katsetust ja lisab, et väetisi ta ei kasuta, küll aga komposti, sõnnikut ja palju vett.
Aina näpud mullas
«Nüüd ma olengi ainult näpud mullas – kaevan, istutan, käin nõutu näoga mööda hoovi ringi, et kuhu midagi kasvama panna,» naerab Kadri. Ei maksa siis imestada, et teemantide asemel unistab ta uutest aiatööriistadest ning sõbrannade ringiski on põhiteemaks taimekasvatus.
«Veel natukene mahub,» mõõdab naine silmadega aiaveert ning aja jooksul ikka pikemaks veninud ning mahukamaks ja liigirikkamaks muutunud peenrakaste. Miks ta kogu seda vaeva näeb? «Sest mulle meeldib! Teen seda ennekõike enda ja oma pere pärast,» rõhutab ta ning kutsub külalised jalutuskäigu lõpuks võluaia süles ootavale verandale kooki sööma.