Kolmekümne aasta eest, 1980. aasta juulis Tallinnas toimunud olümpiaregatti telekommentaatorina kajastanud Kalev Vapper meenutab, millised kurioosumid üritusega kaasnesid.
Olümpiaregatt tõi Tallinnale paljud tuntud rajatised
21. juuli 2010, 16:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui suur sündmus oli olümpiamängude purjeregatt Tallinnas toonasele Eestile?
See oli ikka megasündmus, majanduslikus mõttes avas see tohutud võimalused investeeringuteks. Kui seda poleks olnud, ei sõidaks me mööda Pirita teed, poleks teletorni, Olümpia hotelli. Ehitati ka linnahall – oli, mis ta oli, kuid oma aja kohta vägev ehitus –, samuti peapostkontor, Pirita purjespordikeskus.
Ehitamises oli muidugi kiirustamise jälgi, ent kui mõelda näiteks, et peaksime praegu ehitama Pirita teed, võttes selle maa merelt – seda teed kasutavad praegu iga päev 30 000 Pirita ja Viimsi elanikku...
Teiseks andis sündmus võimaluse Eesti purjetamisaktivistidel näidata, et suudame korraldada rahvusvahelisel tasemel tippvõistlust.
Guinnessi rekordite raamatusse võiks aga panna toonase võistlejate ja korraldajate suhte. Moskva mängude boikoti tõttu oli kohal vaid 154 purjetajat 16 riigist. Korraldamise-
organiseerimisega tegeles aga 9000 inimest, sealhulgas kultuuriprogrammi läbiviimisega. Võrdluseks: tänavu juunis oli Tallinnas Laser-klassi purjekate EM, mille korraldamisega oli seotud 150 inimest, osalejaid oli 42 riigist üle 300.
Kuidas Nõukogude süsteem üritust kontrollis?
Loomulikult salastruktuurid hoidsid kõigel silma peal. Aga KGB-l tekkis probleem – kui muudel spordivõistlustel õnnestus neil publiku või korraldajate sekka peituda, siis purjetamine toimus merel ja julgeolekul polnud merele asja.
Nad jäid siis lihtsalt Piritale tolgendama. Kes sattus Pirital jalutama regati toimumise ajal, võis silmata ühetaolistes hallides ülikondades ja punakaspruunides kingades mehi, kes seal asja tegid.
Mil viisil seda ideoloogiasurvet näha võis?
Enne olümpiamänge oli Nõukogude purjetamiskoondisele tohutu surve, et kui kodus toimub regatt, siis peab Nõukogude Liit olema kõige edukam. Selle kohta peeti komsomolikoosolekuid, tehti plaan, mitu kulda, hõbedat, pronksi peab tulema. Tegelikult koondis põrus. Üksnes Valentin Mankin sai kulla, ning võideti veel üks hõbe- ja pronksmedal.
Mida kummalist Tallinna regatil veel juhtus?
Üks totter lugu oli see, et Kalevi kai nurga peale paigaldati Ungari päritolu, miljon kuldrubla maksnud elektrooniline tabloo. Sellist polnud ühelgi Eesti staadionil.
Sinna tipiti tulikirjas tähtsat infot, nagu tere tulemast ja hüvasti, vahepeal ka võistlustulemusi.
Purjetamise puhul ei vaadanud seda eriti keegi, kuid ta pidi olema, et nähtaks, kuidas kõik on tehtud viimase peal.
Hiljem seisis see kallis tabloo seal aastaid ja roostetas, kuhugi mujale seda viia ei saanud. Lõpuks ta läks vanarauaks.
Tallinna olümpiaregati korralduskomitee esimehel Arnold Greenil vääratas avatseremoonia kõne ajal keel. Ta ütles, et nüüd on kulmineerunud pea viis aastat kestnud ettevalmistused, kus ehitajad, sportlased ja teised on tööd teinud «mesilase unisusega».
Meie ülesanne televisioonis oli see aps õhtuse korduse ajaks ümber monteerida, et kõlaks «usinusega». Tolleaegse tehnikaga oli see keeruline ja montaažibrigaad nägi kurja vaeva.
Omaette lugu oli see, et Finn-klassis kulla võitnud soomlane Esko Rechardt sõitis Eesti sportlaselt Aare Kööbilt laenatud purjega. Selline asi võrdus toona kuriteoga ja Nõukogude Liidu olümpiakoondisest välja jäänud Kööp pidi mõnda aega seda purje varjul hoidma.
Rechardt, muide, käis üle 30 aasta hiljuti Tallinnas, ning on öelnud, et tunnetas eestlaste poolt väga tugevat kaasaelamist.