Hüljatud Tallinna poiss nõuab vanematelt kohtus elatisraha

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu elab vanemate poolt hüljatud noormees oma tädi juures, asub õppima kutseõppesse ning tuleb sügisest elama Tallinna kooli ühiselamusse.
Praegu elab vanemate poolt hüljatud noormees oma tädi juures, asub õppima kutseõppesse ning tuleb sügisest elama Tallinna kooli ühiselamusse. Foto: Panther Media/Scanpix

Tallinna lähistel elav teismeline noormees on otsustanud vanematelt kohtus elatisraha nõuda. «Ema jättis mu Soome maha. Arvasin, et ta käib korra kodus ära ja tuleb tagasi, aga ei tulnud. See oli uskumatu üleelamine,» rääkis ajalehele Pealinn Mirko (nimi muudetud ), kelle vanemad ta 11-aastaselt hülgasid.

Mirko elas koos emaga Soomes, kus ta ka koolis käis. Peres on kokku neli last, kolm neist tänaseks täiskasvanud ja pesamuna Mirko jõudnud noorukiikka ehk saanud 16-aastaseks.

Kõik sai alguse sellest, et kui Mirko oli 11-aastaseks saanud ja tema vanem vend just äsja täisikka jõudnud, otsustasid vanemad lahutada. Isa kolis Viimsisse ja ema alguses koos Mirkoga Tallinnas üüripinnale. Kuid ema kaotas töö ja elu veeres allamäge. Isa neid ei toetanud, neil polnud erilist kontaktigi, vahendab Pealinn.

Poiss lisab, et esialgu ema vähemalt püüdis neid mõlemaid n-ö pinnal hoida, kuid asi läks päris hulluks, kui nad kolisid Soome ja ema hakkas seal koristajana tööle.

«Emal olid pikad tööpäevad. Mina käisin koolis, seal mind kiusati, aga kuna emal oli niigi palju muresid, ma sellega ei tahtnud teda tülitada ja püüdsin hakkama saada,» rääkis Mirko väljaandele ja lisas, et nii tema kurvameelsus kui ka ema nukrus aina süvenesid. Emal jõudis see lausa depressioonini välja. Poiss ei rääkinud oma probleemidest ka koolis, kuni ühel päeval jäi täiesti üksi. Ema läks hommikul tööle nagu ikka, aga võttis tavapärasest suurema koti kaasa, nagu hiljem selgus.

«Alguses ootasin teda koju, aga siis mõtlesin, et küllap tal läheb tööl kauem, ja jäin magama. Hommikul läksin kooli, koolist koju minnes aga ema eest ei leidnud. Kolmanda päeva õhtupoolikul õnneks õde helistas ja ma rääkisin, et olen üksi, ei tea, kus ema on. Ta tuli kohe järgmisel hommikul laevaga ja viis mu Eestisse. Ema oli psühhiaatriahaiglas ning õde viis mu isa juurde,» meenutab Mirko artiklis.

Praegu elab noormees oma tädi juures Tallinna lähistel, asub õppima kutseõppesse ning tuleb sügisest elama Tallinna kooli ühiselamusse. Selleks, et kooliasju osta ja endale elementaarnegi koolikäimise raha saada, on Mirko võtnud ette kohtutee ja nõuab vanematelt endale elatisraha. Seni ei julgenud ta seda teha, sest lootis, et vanemad ikka võtavad ta enda juurde või olukord muutub.

Artikli täisversiooni saad lugeda ajalehest Pealinn.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles