Haisva mereääre probleemile leiti parim lahendus

Meribel Sinikalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pirita rand.
Pirita rand. Foto: Mihkel Maripuu

Täna tutvustasid keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja TTÜ Meresüsteemide Instituudi esindajad Keskkonnaministeeriumis Tallinna lahe uuringu tulemusi, mis pakub lahendusi rannikuääre ebameeldiva lõhna ärahoidmiseks.

Ebameeldiva haisu põhjustajateks on vetikamattide tekkimine meres, mille tagajärjel nad rannas lagunevad ja haisu tekitavad. Konkreetselt puudutab see Russalkast kuni Meriväljani ulatuvat piirkonda.

«Vetikamattide tekkimise põhjuseks on sadevete väljalaskudest ja Pirita jõest tulev toiteaineterikas vesi, matid küllaltki paksud. Need moodustuvad vahetult väljalaskude juurde ning ei ole eriti ulatuslikud- 500-1000 ruutmeetrit. Vetikamatid hakkavad lainetega liikuma, nad pole eriti tugevalt põhja küljes kinni ka juba sellel põhjusel, et see põhi allub väga suurele lainekoormusele,» selgitas TTÜ Meresüsteemide Instituudi vanemteadur Ants Erm lisades, et kõige rohkem vett ja toitaineid tuleb Pirita jõest. 2012. aastal tuli üle 90 protsendi veest just sealt.

Setteproovide analüüsid aga näitasid, et setetes ei esine olulises koguses ei fosforit ega lämmastikku, samuti ei esine seal ohtlikke aineid. Mingit jääkreostust kui sellist ei õnnestunud sellest piirkonnast leida, nagu jutud on käinud.

Erm rääkis, et esimene võimalus haisu vastu võidelda oleks lihtsalt väljalaskude vee pumpamine sügavamasse merre. «Et nad ei reostaks randa ja ei tekitaks vetikamattide tekkimiseks sobivaid tingimusi ja et vetikad ei liiguks sinna. Kui toru paigaldada, saab see kant tunduvalt puhtamaks,» selgitas Erm, milline on kõige tõenäolisem lahendus.

Teiseks alternatiiviks oleks vetikate korjamine ehk mehaaniline puhastamine sademeveelaskude ümbrusest. Keit Pentus-Rosimannus ütles, et selline variant ei paku aga pikaajalist lahendust.

Kallimad lahendused on näiteks sademevee juhtimine Tallinna ühiskanalisatsiooni. «Selle kogumaksumust ei taha ega julge keegi välja öelda, aga selge on, et see on väga suur,» kommenteeris Pentus ja lisas, et see poleks ka kooskõlas üldiselt Eestis kehtivate veemajanduse põhimõtetega.

Ka sademevee eelnev ja täiendav puhastamine oleks oma maksumuselt kallis ja seetõttu mitte väga realistlik. Lahendus oleks ka rannajoone muutmine, kuid selle maksumus ja teostatavus pole kõige odavam ega ka lihtsam.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles