Kaks päeva, üks öö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alles loetud päevad tagasi tänavusel Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale kandideerinud vendade Dardenne'ide uus draama “Kaks päeva, üks öö” on filmikunsti lihvitud pärl.
Solidaarsuse ja inimlikkuse teemadele keskendunud pingeline draama jälgib päikesepaneelide tehasest vallandatud Sandrat, kellel oleks võimalus tööle naasta, kui kolleegid loobuksid oma boonusrahadest, võimaldades nii firmal tema töökohta säilitada. Sandral on aega kaks päeva ja üks öö, et veenda oma endisi kolleege loobuma lisarahadest tema palga kasuks.
Haarav, suurepärase narratiiviga kaasaegne teos paneb mõtlema inimestele meie ümber, nende märkamisele ja neist hoolimisele ning kohustustele ligimeste ees. Puhas, liigutav ja väga realistlikult mõjuv film on suurepärane jäetk Dardenne’ide veatul ja tüiust püüdleval loometeel.
Prantsuse staari Marion Cotillardi poolt absoluutselt hiilgavalt edasi antud õrn, tundeline ja nüansirohke portree töölisklassist pärit peaosalisest on tõeline metamorfoos printsessist tuhkatriinuks, mida arvustajad on hinnanud samaväärseks tema Edith Piafiks kehastumisele “La Vie en Rose’is”.
Marion Cotillardi ja vendade Dardenne'ide briljantne koostöö võeti Cannes’i esilinastusel vastu lõputuna näivate ovatsioonidega ja kriitikute ning publiku ühtse poolehoiuga. Kuigi Palmioks jäi seekord tulemata, ootab filmi tõenäoliselt ees riiulitäis auhindu.