Armastus on sooneutraalne tunne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulluse Cannes’i festivali võitnud filmi «Adèle’i elu: 1. ja 2. peatükk» on Eestiski omajagu kajastatud ja kiidetud. Tõenäoliselt teab veidigi filmihuviline lugeja juba, et teos kujutab ühe noore naise armastust teise noore naise vastu ning sisaldab seksistseene, mis Vladimir Putinil ja Varro Vooglaiul kiirelt ja kauaks kulmu kipra ajaksid.
Sestap olgu alalhoidlikuma publiku rahustuseks kohe öeldud, et «Adèle’i elu» pole ei seksifilm ega homopropaganda. Kuigi kõnealused stseenid on tavatult pikad ja põhjalikud, ei püüa filmi autor Abdellatif Kechiche neis vaatajat halastamatu lihalikkusega šokeerida, vaid näitab siredate noorte armastajate embusi küll varjamatult ja avameelselt, aga ka kaunilt ja väljapeetult, suisa klassikalise maali vaimus kunstipäraselt.
Midagi roppu ma siin ei näe: mind kui meesvaatajat muutis esialgu kohmetuks hoopis tegelaste täiesti siirana mõjuv kirg, mis lõi kummalise tunde, nagu oleksin kogemata astunud tuppa, kus reaalsed ligimesed reaalselt armastust jagavad. Ent seksi ei maksa üle tähtsustada. Nii elust kui filmist moodustab see vaid väikese murdosa.
Siirus ja realism on mu meelest märksa olulisemad märksõnad teoses, mis räägib noore inimese elluastumisest enamail tasandeil kui kitsalt seksuaalne eneseleidmine või ka suur armastus esimesest pilgust. Kechiche ei taotle oma sõnul seda, et tema teosed oleksid just nagu elu, vaid et need oleksidki elu ise.
On hämmastav, kui hästi Kechiche’il on õnnestunud see siht koos oivaliselt rollidesse valitud, neisse otsekui sündinud peaosatäitjate Adèle Exarchopoulose ja Léa Seydoux’ga saavutada – eriti kui mõelda sellele, et loo algmaterjaliks oli koomiks, nagu mõnel märulimuinaslool sukkpükstes supersangareist. (Kechiche’i inspireerinud Julie Maroh’ «Sinine on soe värv» kuulub pigem täisealisele lugejale suunatud graafiliste romaanide kilda, aga ikkagi.)
Eriti vastupandamatult vahetu, nooruslikult kompromissitu ja julge mulje jätab «Adèle’i elu» nimiosaline, 1993. aastal sündinud Exarchopoulos, kes verinoorusest hoolimata on filmides mänginud eelmise kümnendi keskpaigast saati ehk sama kaua kui temast kaheksa aastat vanem ja oluliselt tuntum Seydoux (Jessica Hausneri «Lourdes», Ridley Scotti «Robin Hood», Ursula Meyeri «Õde»).
Seydoux paistab Adèle’i armastatu Emma rollis partnerist jahedam ja kinnisem, kuid parasjagu tegelaste suhtesse ja lukku sobival määral. Ka näitlejannade omavaheline klapp ja tõmme pole professionaalne poos, vaid kiirgab igast suures ja ülisuures plaanis kaadrist veenvalt välja.
Steven Spielbergi juhitud žürii pretsedenditu otsus režissööri kõrval ka peaosatäitjaid Kuldse Palmioksaga pärjata tundub põhjendatud ja Kechiche’i kui autori ja mängujuhi panus väärib üksnes imetlust igas üksikasjas käsikirjast kuni tööni näitlejate, pildi, heli ja montaažiga.
«Adèle’i elu» hilise Eestisse tuleku pisiplussiks võikski pidada seda, et enam pole põhjust ühegi asjaosalise panust terviku õnnestumisse alahinnata või meediamüra mõjul pooli valida: tegijate üksvahe rahvusvahelises pressis õhinal lõkkele puhutud eriarvamused on jõudnud vaibuda ja laheneda.
Nii kahelt kuult viiele veninud võtteid rängaks nimetanud näitlejannad kui seksistseenidele ebausutavust ja iharat mehepilku ette heitnud koomiksikunstnik Maroh on üksmeelselt möönnud, et kokkuvõttes on «Adèle’i elu» siiski meistriteos. Raske oleks mitte nõustuda.
Teine väike pluss on linastumise ajanihkel veel, kuigi iseenesest on 2013. aasta Cannes’i võitja siiasaabumine aastase hilinemisega, vahetult enne 2014. aasta Cannes’i algust järjekordne faktiline näide, mis lükkab nagu muuseas ümber äsja siinsamas lehes kõlanud kummalise väite, nagu näidataks meie kinodes «liiga palju, hullumeelselt palju» filme (seda lugedes meenus mõistagi esimese asjana Kivisildniku aegumatu «Kutse»).
See viitlinastumise teine pluss on filmi aktualiseeriv sisepoliitiline taust. Prantsusmaal legaliseeriti mullu esilinastuse aegu homoabielud. Eestis on praegu jõustumas sooneutraalne kooseluseadus, ehkki Erkki Nool selleks valmis ei ole.
Usun ausalt, et kinoskäigust võiks valmistumisel abi olla. Nagu öeldud, propagandistlikku ajupesu ei maksa seejuures peljata, sest seda leidub «Adèle’i elus» sama vähe kui tühja kunstipunnitust.
Selle asemel on siin sirgjooneline, esteetiliselt võluv, kirurgiliselt täpne psühholoogiline realism ning sedasorti gei-normaalsus, millest on kirjutanud Andres Lõo: normaalsus, kus gei-teema pole midagi, mida kaugelt ja imestades, naljaga pooleks või kuidagi halvustades, alibit otsides käsitleda.
Kechiche’i säravas, üldinimlikult köitvas draamas pole homoseksuaalsus probleem ega küsimus, vaid vahend, luup, mille abil vaadelda eksistentsiaalse vabaduse, vastutuse, eneseteostuse, naudingu, sotsiaalse klassikuuluvuse, armastuse ja paarisuhte peensusi.
Just armumise ning romantilise armastuse ja paarisuhte-tegelikkuse vahekorra uurimisel toimib see luup siin vähemalt sama tõhusalt kui John Baldwini romaanis «Giovanni tuba» või Xavier Dolani filmis «Väljamõeldud armastuslood» («Amours imaginaires»), mis mõlemad on trooninud mu isikliku kõigi aegade mõjunuimate armastusteemaliste kunstiteoste edetabeli tipus.
Sinnasamasse tõusis juba esimesel vaatamiskorral ka «Adèle’i elu».
Loe ka Marek Tamme elamusrubriigi arvustust «Film ja elu», mis ilmus 8. aprilli Postimehes.
Film
«Adèle’i elu: 1. ja 2. peatükk»
Režissöör Abdellatif Kechiche
Prantsusmaa 2013
Alates 9. maist Eesti kinodes