Vanaema ja 99 liblikat / Бабушка и 99 бабочек
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja:
Kaja Kann
Assistent:
Helen Reitsnik
Kunstnik:
Mihkel Maripuu
Muusikaline kujundus:
Valeri Kazakov
Valguskujundus:
Denis Bretško
Lavastaja abi:
Svetlana Šušina
Osades:
Ljubov Agapova, Alina Karmazina, Anna Markova, Daniil Zandberg, Sergei Tšerkassov, Sergei Furmanjuk, Ivan Aleksejev.
Soovitatav vanusele 10+
Ma tean, kust tulevad lapsed.
Teismelistele mõeldud ja Anna Marshalli samanimelisest lasteloost inspireeritud lavastus räägib lihtsas ja optimistlikus keeles elu paratamatusest. Ilma surmata ei saaks olla uusi inimesi, uut elu, uut armastust.
Vene Teatri trupp jagab oma isiklikke kogemusi surmaga seonduvast, räägib mälestustest ja kogemustest, kasutades tantsulist liikumist ja õhuakrobaatikat.
Ma tean, mida mu ema ja isa tegid, et mind saada. Ma tean, et mu ema ja isa surevad kunagi ära. Mu vanaema ja vanaisa on surnud. Ma nägin neid kirstus. Nad ei olnud seal korraga. Vanaema elas mitu aastat ilma vanaisata. Kas ta mõtles ikka minu peale rohkem? Või vanaisa peale? Kas ta mõtles sellest, et tema sureb ka ära varsti? Või ta mõtles, et mina ka suren ära? Kas keegi mõtleb minu peale, et ma suren kunagi ära? Mismoodi oleks nii, et üldse ära ei sureks? Kuhu siis kõik need lähevad elama, kes ära ei sure? Kas see on üks suur maja? Kas mere saab kuivaks teha, et sinna saaksid minna kõik need kes ära ei sure? Kas sinna loomi tohib võtta? Kes loomade peale mõtleb, kui nad ära surevad? Kas siis, kui sinu peale keegi ei mõtle, siis sa ei suregi ära? Ema ja isa, ärge mõelge enam minu peale, sest siis ma ei sure kunagi ära! Kas liblikad teavad juba hommikul, et nad surevad õhtul ära? Kas nad sellepärast ongi nii ilusad?