Segadused korteriühistutes tõid kaasa riiud, kuulujuttude levitamise ja üksteise poriga ülevalamise nii koosolekutel kui ka omavahelises suhtlemises.
Korteriühistud kahtlevad teenusepakkujas
14. aprill 2014, 11:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võtsin juba ammu vastu otsuse mitte tegelda teemadega, mis seonduvad korteriühistutega. Põhjus selles, et ükskõik millise probleemiga lugejad ajalehe poole ka ei pöördu, selgub ikka varem või hiljem, et tihti peitub konflikt isiklikus ebasümpaatias ning et varastavat, ülbet või mitte midagi tegevat juhatust ja esimeest polegi nii lihtsalt võimalik välja vahetada.
Sel korral võtsin siiski teema üles, sest seda taheti tuua hoiatuseks paljudele Tallinna majadele, et linnas tegutseb jõhker bande, kes võtab kõige jultunumal kombel majavalitsusi üle ja viib majad seejärel pankrotti. See on ikka päris kohutav, leidsin, ja leppisin kohtumise kokku.
Kõik algas nii
Esindus koosnes kolmest inimesest: KÜ Järveotsa tee 23 esimees Ljudmila Belan, KÜ-de Õismäe tee 76 ja Vilde tee 108 esimees ja KÜ Vilde tee 92 juhatuse liige Natalja Golimbijevskaja ning sama ühistu esimees Niina Ljahh. Neil olid käes paksud dokumendipakid.
Jutuks tuli ettevõte Haabersti Haldus, mis osutab hooldus- ja haldusteenust peamiselt Õismäel. «Majal, mida mina juhin, Haabersti Haldusega probleeme ei ole, kuigi meil on nendega ka leping,» alustas Belan. «Kuid inimestega, kes juhivad seda ettevõtet, põrkan pidevalt kokku juba palju aastaid.»
Kõneleja sõnul hoolitses kunagi korra eest tema ja teistegi majade hoovides ning majades endas kehtivate lepingute alusel mitte Haabersti Haldus, vaid ettevõte Deljuan. Firmat juhtis perekond: ema Ljubov Šipunova, isa Anatoli Sõrovatenko, nende poeg Vitali Sõrovatenko ja tütar Erika Scholler. Ettevõte tegutses edukalt kinnisvaraturul, tegeldes heakorrateenuse pakkumise kõrval ka ehitusega.
«Meil oli leping, mille kohaselt Deljuan vastutas heakorra eest ja hoidis elektriasjadel silma peal. Sõnaga, täielik teenusepakett,» jätkas Belan. «Aga kas 2008. või 2009. aastal tulid meie juurde ettevõtte esindajad ja teatasid, et neid ootab ees jagunemine ja restruktureerimine. Et nad registreerivad uue ettevõtte, Haabersti Haldus OÜ, ja et kui soovime, siis võib meie lepingu kõigi tingimuste säilitamisega lihtsalt uuele ettevõttele üle kanda.»
Maja nii talitaski, ehkki teenuste valik muutus.
Golimbijevskaja sõnul oli maja aadressil Vilde tee 92 esimene, kus ettepanekuga tuua korda juhatusse ja koosolekutesse ei pöördunud tema poole mitte juhatuse liikmed, vaid algatusrühm. Koos spetsialistidega läbi viidud koosoleku järel hääletati senine valitsus ja esimees maha ning nende asemele tulid uued inimesed, nende seas Golimbijevskaja. Dokumendid registreeriti edukalt ja B-kaardile kanti uued nimed.
«Asusime tööle. Selgus, et majal on suured arved. Seepärast otsustatigi eelkõige muuta seniseid hoolduslepinguid, mis olid sõlmitud Haabersti Haldusega. Aga kui algul ei tahetud meiega üldse rääkida, öeldi, et uut juhatust ei tunnistata, siis hiljem leiti kuskil mingi täiendus meie hoolduslepingule, mille järgi tuli välja, et lepingut me nendega tühistada kuidagi ei saagi. Sel puhul tuleks maksta suurt trahvi,» kõneles esimees.
Golimbijevskaja ei puutunud Haabersti Halduse ja selle esindaja Scholleriga kokku mitte esimest korda. Golimbijevskaja tegutseb korteriühistute valdkonnas juba aastaid, ta ei ole mitte ainult mitme ühistu juhatuse esimees, vaid on ka Haabersti halduskogu liige. Tema sõnul kohtus ta Haabersti Halduse esindajatega esimest korda siis, kui korraldas koos teiste majade juhtimises kogenud kolleegidega ümarlaudu ja kursuseid.
«Scholler ilmus koos kaaslastega ühele meie ümarlauale. Kohe sai selgeks, et tegu ei ole üksnes diplomeeritud juristiga, vaid ka inimesega, kes võib pakkuda ühistutele neis tekkivate probleemide lahendamise teenust,» rääkis Golimbijevskaja.
Koostööst Scholleriga ei tulnud siiiski midagi välja.
«Olen aastaid töötanud õigusvaldkonnas ja meil on alati olnud kombeks pöörduda keeruliste asjade korral abipalvega kolleegide poole. Mul oli majas konflikt ühe võlgnikuga, millele ma ei näinud mingit lahendust. Siis tuligi mulle meelde, et Scholler pakkus just selliste asjade puhul abi,» meenutas Belan. «Aga ei, abi ma ei saanud. Lõpuks tuli ise lahendus leida.»
Golimbijevskajal on oma pretensioonid: üsna kiiresti tekkis vastukaaluks tema ümarlaudadele ja kursustele MTÜ Elamute Liit, mille juhatusse kuulusid mõne ühistu esimehed ja Scholleri ema Šipunova. Liit hakkas pidama oma ümarlaudu ja kursuseid, andis välja ajakirja ja tegi venekeelse telesaadete sarja «U nas vo tvore», mida näitas telekanal TVN.
Siis aga hakkas üksteise järel välja tulema fakte, mis ei näidanud ettevõtet ja selle juhtkonda sugugi enam nii ilusas valguses. Esiteks on Deljuan praeguseks pankrotis. Üldse on selle firma ümber viimastel aastatel toimunud palju kahtlast. Ettevõtte asjade ja selle juhtkonna vastu on väga aktiivset huvi ilmutanud prokuratuur ning maksu- ja tolliamet (MTA).
«Meid, see tähendab esimehi, juhatuste liikmeid ja töötajaid, kutsuti ülekuulamistele, kus päriti, mida teame Deljuani tegevusest,» kõnelesid ajalehe poole pöördunud naised.
Teiseks on sellest hoolimata, et Deljuan jättis endast maha hulga võlgu ning et selle vastu tunnevad huvi uurimisorganid, samad inimesed, kes juhtisid Deljuani, nüüd juhtimas Haabersti Haldust. Ametlikult on selle ainuke juhatuse liige Dmitri Haritonov, kes naiste sõnul on Scholleri abikaasa, kuid kontoris töötavad ja juhivad kõike ikka samad näod: ema, Scholler ja teised.
«Kolmandaks said nad kõik peale Haritonovi juba mitu aastat tagasi äritegevuse keelu, aga tegutsevad ikka edasi. Me ei suutnud leida kinnitust Scholleri juristidiplomi kohta ei ülikoolis, kus ta enda sõnul õppis, ega ka kusagil mujal. Alles nüüd võib tema nime leida Tallinna Ülikooli lõpetajate seast. Aga see ei käi mitte hariduse omandamise, vaid juhendaja määramise kohta,» ütlevad esimehed.
Lisaks tegutseb MTÜ Elamute Liit, mis perekonna algatusel loodi, aktiivselt ühistute seas. Nii tehti neile mõne aasta eest ettepanek koonduda, töötada välja ühisplaan ja võtta ühiselt osa linna välja kuulutatud konkursist «Hoovid korda». Seda konkurssi korraldab linn just korteriühistute jaoks, tasudes suurema osa tööde eest, mida majade territooriumil tehakse.
«Ja mida te arvate, kes pidanuks saama tellimuse?» küsivad naised. «Aga muidugi seesama firma, mis on otseselt seotud Scholleri ja tema perega!»
Argumendid ja faktid
Äriregistri andmeil kuulutati 2012. aasta juunis tõepoolest välja firma Deljuan pankrot. Perekonna liikmed on tõepoolest saanud ärikeelu.
MTA tunneb huvi nii Deljuani kui ka selle juhtide vastu. Nii langetas Tallinna halduskohus 2013. aasta märtsis otsuse, millega arestiti ühe juhatuse liikme vara, et seda ei saaks maha müüa. MTA veenis kohut, et on igati alust kahtlustada Deljuani juhtkonda teadlikus maksude tasumise vältimises mitmesuguste skeemide ja riiulifirmade abil.
Lisaks selgitasin välja, et ka perekonna viimane «puhas» liige Haritonov on nüüd uurimise alla sattunud. Sellega tegeleb Lõuna ringkonnaprokuratuur, kahtlused aga puudutavad ikka maksudest kõrvalehiilimist.
Den za Dnjom pöördus prokuratuuri ja MTA poole palvega selgitada, miks uurimisorganid nimetatud isikute vastu huvi tunnevad ning kuidas nad suhtuvad sellesse, et nood ajavad endiselt agaralt äri edasi. Kuid nii MTAst kui ka Põhja ja Lõuna prokuratuurist saime peaaegu ühesuguse vastuse: «Vastavalt seadusele ei ole meil õigust sellest asjast rääkida.»
Sõda jõudis meienigi
Saatsin Schollerile rea küsimusi ettepanekuga kinnitada tema vastu esitatud süüdistusi või need ümber lükata. Ta reageeris väga kiiresti ja tegi ettepaneku kohtuda, väites, et tegu on pika looga, mida paari sõnaga ära rääkida ei saa.
«Kogu see lugu mind ja minu perekonda puudutavate kompromiteerivate materjalide ja musta pesu pesemisega algas juba aastate eest. Meil töötab 50 inimest, teenindame 170 korteriühistut, aga igasugu jälkusi kõigisse väljaannetesse ja asutustesse läkitavad ainult mõned, keda juhivad ühed ja samad inimesed,» alustas Scholler.
Deljuani hoidsid 17 aastat püsti tema vanemad. Masu puhkedes, kui ehitusäri kokku varises, algasid raskused. Siis tehti ka otsus ettevõte jagada, jättes ehituse Deljuani, hoolduse aga Haabersti Halduse hooleks.
«Siin pole mingit kavalat skeemi, see on lihtne restruktureerimine,» kinnitas Scholler.
Deljuanil tekkisid suured võlad, millega toimetulemine ei olnud sugugi kerge. Scholleri sõnul palus ettevõtte juhtkond ise alustada saneerimist ja algatas kõnelused kreeditoridega, taotledes, et nad võiksid kolme aasta jooksul kustutada 60 protsenti võlgnevusest, ülejäänu aga kirjutataks korstnasse. Selle vastu olid ainult Swedbank ja veel üks firma, mis tõigi kaasa lõpuks pankroti väljakuulutamise.
Scholler jätkas: «Ärikeeld oli mul tõepoolest olemas. Ma olen selle juba unustanud, sest see on enam kui kümne aasta tagune asi ega ole kuidagi seotud Deljuani või Haabersti Haldusega. Seal oli tegu aknaettevõttega, ja olin tollal alles 21-aastane. See keeld on ammu jõu kaotanud.»
Haabersti Halduse esindajad kuuluvad tõepoolest mitme korteriühistu juhatusse, kellele ettevõte oma teenuseid osutab. «Jah, aga mis selles erilist on? Mina kui juhatuse liige vastutan oma tegevuse eest isikliku varaga, aga otsuseid iseseisvalt langetada ei saa, selleks on vaja teiste juhatuse liikmete või üldkoosoleku nõusolekut,» rääkis naine, kes ise kuulub kolme ühistu juhatusse.
Esimesse kutsuti Scholleri kinnitusel teda sõnadega: «Teid me teame, teie juba varastama ei hakka, sest te ise teenindate meie maja.» Veel ühes ühistus tuli tal enda sõnul hakata juhatuse liikmeks, sest keegi teine seda ametit ei tahtnud. Kolmas juhatus aga, mille liikmeks Scholler sai paari aasta eest, saigi talle saatuslikuks, tõstes üles sellesama tormilaine, mis nüüd jõudis ka meie toimetusse.
«Vilde tee 87 elanikud pöördusid minu poole Elamute Liidu kaudu, paludes aidata vabaneda sealsest esimehest,» lausus Scholler ja kõneles pikalt olukorrast majas, kus rahulolematute elanike suhtlemine määratud juhtidega toimus tavaliselt kõrgendatud toonil, vastastikuste solvangute, laimu ja mõnikord lausa füüsiliste kokkupõrgete saatel.
Just siis otsitigi Scholleri sõnul välja fakt ärikeelu kohta, tekkisid kahtlused, nagu poleks tal juristidiplomit, mis tal tegelikult on, sest praegu valmistub ta juba magistritöö kaitsmiseks. Siis algasid ka telefonikõned ähvardustega, tema ühistukolleegide laimamine, mille tõttu neid lasti lausa põhitöökohalt (politseist, IT-ettevõttest) lahti. Jõuti välja ka Keskerakonnani, mille ridadesse kuuluvad nii Scholler kui ka Golimbijevskaja, ning mis päädis Scholleri mittelubamisega valimistele kandideerima.
Majaga, millest kõneles Golimbijevskaja, on sõlmitud leping. Sellest võib välja lugeda, et lepingu ülesütlemisest tuleb teatada septembris, see tähendab neli kuud enne uue kalendriaasta algust. «See on äri ja peame arvestama oma jõududega,» selgitas Scholler.
Kõik pole nii lihtne
Minu vastumeelsus korteriühistu teema vastu muutus selle looga aina suuremaks. Ärge arvake, et Scholleri sõnad panid mind asuma tema poolele ja hukka mõistma toimetusse pöördujaid.
Firma, millega minu vestluskaaslane on seotud, asub MTA ja õiguskaitseorganite pideva järelevalve all. Selgitades, kuidas sattus kohtukulli pilgu ette ka tema abikaasa, ütleb Scholler, et maksuametnikud haarasid kinni kullaärist, millega Deljuan kõige muu kõrval tegeles.
«Olid võlad, oli vaja täita kohustusi töötajate ees. Minu vanemad müüsid maha kõik, mis neil oli, seepärast oli vaja leida midagi, millega teenida,» räägib ta. «Jah, meil kodus ja töö juures käisid läbiotsimised. Aga selle asjaga pole meie poole üle aasta enam pöördutud ja ma isegi ei tea, mis sellega on, nii et meid pole siin milleski süüdistada.»