Säh sulle tsirkust!

Tiit Tuumalu
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahti tsirkusekooli õpilased Grete Gross (paremal) ja Mona Saren aktsioonis.
Lahti tsirkusekooli õpilased Grete Gross (paremal) ja Mona Saren aktsioonis. Foto: Joonas Purastie

Tsirkuseentusiastide Terje Bernadti ja Kaja Kannu jutt, mis pidi tulema pidupäevane, tuli lõpuks hoopis argipäevane.

Kaja, kui te 1998. aastal tsirkusekunsti edendamiseks Eksperimentaalse Liikumise Keskuse asutasite, ei julgenud te kasutada nimes sõna «tsirkus». Miks?

Kaja Kann: Sellepärast, et kõigil istus siis peas üksainus kuvand: tsirkus – see on punase ninaga kloun, kes teeb jalaga- tagumikku-nalju, kappavad hobused ja õhus hõljuv sõnnikuhais. Meie tegevus oli sellest kõigest väga kaugel.

Terje Bernadt: Mina küll ei kartnud nimetada Folie’d tsirkusestuudioks (Folie on asutatud 2000. aastal – TT), kuna ma olin kogu aeg nii kindel selles, et me teeme ilusat, head ja nüüdisaegset tsirkust. Ma pole kunagi tulnud selle peale, et tsirkus tähendab seelikutes ahve, kuid hiljuti lõi mind pahviks üks Tallinna õpetaja, kes ütles, et see, millega ma tegelen, pole üldse tore, kuna tsirkuses peavad ju olema loomad.

Seda juhtub aeg-ajalt, nõukogude pärand on inimestes nii tugevasti sees.

Siiski, mis on praeguseks muutunud? Kui ikka on?

Kann: Vahepeal olid paremad ajad: toimetasime ja tegutsesime, treeningutel hakkas käima üha enam lapsi, tõime välja lavastusi, külastasime rahvusvahelisi festivale, Eesti koolide lõpetajad läksid õppima Euroopa tsirkusekoolidesse.

Tundsime ennast hästi, sest väljaspool Eestit ei olnud vaja kogu aeg võidelda ja tõestada, et me ei ole laste striptiisiklubi ja loomapiinamisasutus. Ka Eesti vaataja tuli kaasa: meile tekkis entusiastlik publik ja aktiivne kogukond.

Nüüd ... on olukord selline, et ma ei julge endiselt kasutada sõna «tsirkus» siis, kui ma räägin mõne «intelligentse» teatriinimesega, kui ma kirjutan Eesti Kultuurkapitalile taotlust, kui ma soovitan välismaa festivalil nähtud suurepärast uue tsirkuse lavastust Baltoscandali kavva.

Bernadt: Muutunud on see, et meil on tekkinud vähemalt ootus, et publik leiab uue tsirkuse lavastuse üles ja et riiklikud fondid rahastavad nende väljatoomist. 15 aastat tagasi võis sellest ainult unistada. Laias plaanis on tsirkusekunsti olukord aga jätkuvalt katastroofiline. Vaataja ei tea, millest ta ilma jääb, ja süsteemne riiklik toetus puudub.

Tsirkuse huvikoolides on kõrge õppemaks – sest eriala on kallis –, mis omakorda pärsib noorte andekate laste jõudmist tsirkuse juurde. Üksikud üliandekad ja sitked artistid, kes juba on või saavad kohe profiks, ei tule Eestisse tagasi, kuna siin ei leiaks tööd, sest lavastuste väljatoomine ja mängimine on rahaliselt väga keeruline. Tsirkusetrikke ei saa harjutada magamistoas ja lavastusi välja tuua köögis.

Kõige tipuks kuulsime paar päeva tagasi, et nüüdsest olevat vaikimisi vastu võetud seisukoht, mille järgi tsirkusekunst ei ole Eestis professionaalne ja ei vääri ka rahalist toetamist – see on küll väga suur muutus võrreldes viimase viie aastaga. Nüüd on selline nukker tunne, nagu oleks töötuks jäänud ja viimased 27 aastat 100% pühendumist on olnud mu totter illusioon.

Kes on võtnud vastu sellise seisukoha?  

Bernadt: Kultuurkapitalist anti mõista. Tõsiasi on see, et ükski tsirkusega seotud projekt näitekunsti sihtkapitali selle aasta esimesest jaotusest toetust ei saanud. Erinevalt varasemast. Väga kahju oleks, kui see nõnda jääks.

Oot-oot... See on ju... Aga teiselt poolt... vaielge vastu, miks peaks näitekunsti sihtkapital tsirkust professionaalse kunstina tunnustama, kui suur osa sellest, nagu ma aru olen saanud, kuulub pigem noorte huvitegevuse valdkonda?

Kann: Esimesena vastaks, et mitte midagi ei pea. Oleme endiselt noor riik ja ühiskond proovib siin neoliberaalses turumajanduses lihtsalt hakkama saada. Kõige lihtsam on klapid pähe tõmmata ja mitte näha, mis toimub, või vaadata ainult seda, mida tahetakse.

Põhjuseks, miks kulka näitekunsti sihtkapital on teinud kultuuripoliitilise otsuse mitte toetada tsirkust, on ainult see, et riigi rahakott on õhuke. Kui «päris» teatril läheb hästi, siis on aega ka näha natuke kaugemale, kui aga juba riigilt toetust saavad institutsioonid on suures rahahädas, siis on raske olla avatud ja tunnustada ka teisi tegijaid enda kõrval.

Seda küünilist ringkaitset ja võitlust, et mina olen ainuõige ja tean täpselt, mis see õige teater on, on Eesti paksult täis. Ei taha soetada endale uut koera, kuna teda peab ju toitma hakkama.

Bernadt: Miks ei võiks uus tsirkus olla üks osa eesti kultuurist? Kunstivormi tunnustamise kaudu jõuaksime järk-järgult sellesama kunsti kvaliteedi ja kättesaadavuse tõusuni. Ja kuidas see siis huvitegevus on, kui Folie kutsuti eelmisel aastal esinema professionaalse tänavakunsti/tsirkuse festivalile ReReRiga, kus esinesid väga nimekad lääne kollektiivid?

Mida teha, et see tunnustus siiski tuleks ja oleks?

Kann: Ootame rahalaeva. (Naerab.) Ja mis see tunnustus üldse on? Kas ma tahan, et keegi ütleks istu, tubli – viis? Piip ja Tuut jõudsid sel aastal suure tunnustuseni, said teatriliidult Salme Reegi preemia.

Omatsirkus leiab tunnustust oma publiku näol. Oma kunstnike ja fännide näol, kes ikka tahavad veel tsirkust teha ja seda vaadata väljaspool riigi kaitsvat tugisüsteemi. Et noor kunstnik ikka veel julgeb oma ideed esitleda vaatamata sellele, et sõna «tsirkus» meie intelligentsi tagajalgadele on ajanud.

Tsirkuse hetkeseis on parim näide, mis juhtub kultuuriga, kui riik ehk maksumaksja kultuuri enam ei toetaks. Inimesed jäävad tegutsema ikka, eriti hästi läheb lastel, sest lapsevanemad hoolitsevad ja muretsevad nende mitmekesise arengu eest kuni viimase hingetõmbeni. Kui laps saab 18, läheb ja õpib ta normaalse ameti, mis teda edaspidi elatab, või kolib välismaale. Tsirkusekunst jääb alles n-ö haltuurana firmapidude programmis või uute laohoonete avamise puhul kui eksootiline vahepala.  

Bernadt: Üks institutsioon peaks võtma riigi palgale inimese, kes töötab iga päev tsirkusekunsti edendamise nimel. Tunnustamiseni jõudmiseks on kõigepealt vaja professionaalset poliitikat. Tuleks arendada paralleelselt kõiki tasandeid lastest proffideni. Kultuuripealinna aastal oli meil näiteks laiapõhjaline projekt «Tsirkusepuu», kuid kahjuks lõppes kultuuripealinnaks olemine ja sellega ka tsirkusekunsti arendamine tervikuna.

Lauri Viikna tahab teha rahvustsirkust, Jürgen Veber gigantseid mustkunstisõusid, millist tsirkust tahate teha teie?

Kann: Üks on kindel: meie ei dresseeri loomi ega taha, et seda ka keegi teine teeks. Omatsirkus on laste ja noorte kollektiiv, mis tegeleb lihtsalt tsirkusega. Just sellisega, nagu meie ise tahame ja oskame. Olgu see siis ühele uus või teisele vana. Meie kooli lõpetanud artistidel ei ole Vene traditsioonilisest tsirkusest enam mingit mälestust. Neile ei ole see üldse mingi teema: nad on kasvanud absoluutselt teistsuguses kultuuriruumis, vaadanud nüüdisetenduskunsti lavastusi nii Eestis kui ka mujal. See on neid kujundanud.

Veel üldisemalt pole trikk köiel või trapetsil, monorattal või rõngal, kurikate või pallidega, žongleerimine, akrobaatika või ekvilibristika enam eesmärk omaette. Trikk kui selline on säärase tsirkuse puhul küll jätkuvalt põhjaks, aga see ei ole enam asi iseeneses, pigem osake tervikust. Sellise tsirkusega võib teha ja väljendada sisuliselt kõike: olla sotsiaalne või käsitleda inimeksistentsi paineid – miski pole võimatu!

Bernadt: Lavastajana tahan ma teha uut tsirkust, kus saab jutustada inimestest, nende mõtetest ja elust. Tahan, et minu lavastustes oleks lugu, mis läheks korda mulle endale, artistidele ja vaatajatele. Folie tsirkusestuudio juhina ütlen, et tahame teha sellist tsirkust, mis oleks kättesaadav eelkõige kõigile Eesti peredele ja kus igaühel oleks võimalik ennast teostada.

Tsirkusekool peab pakkuma võimalusi isiksuse arenguks koos sportliku ja loomingulise tegevusega, õpetama meeskonnatööd, õpetama olema inimene. Noortetsirkusest lähevad väga vähesed edasi professionaaliks, nii on see kogu maailmas, kuid tuhanded lapsed saavad tsirkusetrennist positiivse stardipaketi kogu eluks.

Rahvustsirkuse kohta arvan, et tsirkus peaks olema ja ongi hoopis rahvusvaheline. (Naerab.) Ma näen, et Eestis on vaimseid ressursse, et teha innovaatilisi valdkondadevahelisi nüüdistsirkuse lavastusi. Tahaksin, et need ressursid saaksid koondatud ja rahaliselt toetatud.

Tahaksin, et saaksime tuge rahvusvahelise osalusega lavastuste väljatoomiseks ja mängida neid välisfestivalidel. Milline hea reklaam meie riigile!

Soomes on uus tsirkus üks sealse kultuuri ekspordiartiklitest. Ehk veel edukamgi kui nüüdistants. Millal meie esimene (tsirkuse)artist Cirque du Soleil’sse pääseb? Või Pariis meilt eesti tsirkuse eriprogrammi järele küsib?

Kann: Juba küsib. 2010. aastal tahtis Ühendriikides asuv Prantsuse kultuurikeskus teha koostööd just Omatsirkusega: andsime kokku seitse etendust Washingtonis ja New Yorgis. Sellel sügisel kutsuti Omatsirkus esindama Eestit uue kontsert-lavastusega Saksamaa festivalile Final of the Fellbach European Summer of Culture, kus rõhk just professionaalsel Soome ja Eesti etenduskunstil.

Muidugi on see piisk meres, aga kui vaadata, kuidas me käitume Eesti parima ekspordiartikli nüüdistantsu esindajatega, siis kas kedagi huvitab? Isegi «Ela ja sära» stipendiumi saavad enne «päristeatri» inimesed, kes julgevad korraks vabakutseliseks hakata. Ekspordiartiklid saavad ju ise hakkama.

Bernadt: Soleil’ kavasse pääsemine ei ole nii võimatu, kuna meil on praegu artiste, kes õpivad profiks (Grete Gross ja

Lizeth Valme Lahti tsirkusekoolis (Kolutuskeskus Salpaus) ja Kert Ridaste Hollandi Fontyse rakenduskõrgkoolis – TT) ja neid tuleb ka edaspidi pidevalt juurde. Eriprogramm Pariisis? Alustame unistamist Eesti tsirkuselavastuse mängimisega mõnel Prantsusmaa festivalil. Ainult et riiklik tunnustus peaks olema selleks puhuks garanteeritud.

Samas oleme ikkagi tsirkusekunstnikud, mitte poliitikud, ja see on probleem. Oleme endale välja ajanud koolitused välismaal, võimalused ennast täiendada tunnustatud festivalide juures, oleme liikmed mitmes tsirkusevõrgustikus. Tänavu on Folie kutsutud esinema Londonisse, Helsingisse, Peterburi, Riiga ja Trondheimi.

Kahju, kui selleks kõigeks poleks enam võimalik toetust küsida. Tsirkus kui käputäie friikide eksklusiivne hobi – võib arvata, et see on mõne meie ametniku seisukoht.

See, et meil Cirque du Soleil juba kaks korda külas on käinud, on tore küll, aga … tahaks muud ka näha, kus raha lõhn nõnda ninna ei hüppaks, sõna otseses mõttes nüüdistsirkust. Taas, mida ette võtta? Sõita Soome?

Kann: Teil on hetkel kaks varianti: minna Soome, Prantsusmaale, Belgiasse või tulla 20. aprillil Omatsirkuse saali ja vaadata lähemalt, millega Eesti tsirkuselapsed tegelevad. Julgust ja uudishimu peab olema, siis leiad tsirkuse ka Eestist üles.

Bernadt: Sõitke muidugi Soome. Me peame soomlaste tublidusest maksimaalselt kasu lõikama. (Naerab.) Peame korraldama festivale, et teha Eesti publikule kättesaadavaks kas või üksainuski maailmaklassi nüüdistsirkuse lavastus. Ja eelkõige saaks siis meie publik teada, et Eestis on tsirkus päriselt olemas ja et see tsirkus on nauditav.

Kõigepealt tulge aga pühapäeval tsirkuserongkäigule ja järgmisel nädalal suurele tsirkusegalale, mida Folie korraldab. Head tsirkusepäeva!


Ülemaailmne tsirkusepäev Eestis

Ülemaailmset tsirkusepäeva tähistatakse aprilli kolmandal laupäeval, tänavu 19. aprillil.

Eestis alustatakse juba sel pühapäeval, kui Tallinnas Vabaduse väljakul läheb kell 12 lahti tsirkuserongkäik ja kell 13 tsirkuseolümpia. Kolmapäeval, 17. aprillil kell 19 jätkuvad üritused Kumu auditooriumis, kus leiab aset Eesti tsirkuse gala. Viimasena leiab järgmisel pühapäeval,

20. aprillil kell 16 OMAsaalis (Kopli 25) aset Tsirkusering: laste ja noorte gala, kus esinevad Eesti tsirkusestuudiod ja akrobaatikakoolid.

Täpsemalt vaata www.tsirkus.ee. PM

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles