POP, mida sooviksin jagada ESIETENDUS!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Idee, lavastus, tehniline teostus: Sander Põllu ja Henri HüttLaval: Tanel SaarOriginaalmuusika, muusikaline kujundus: Roland KarlsonTehniline tugi: Raul Õitspuu Post-teatraalne kogemus Mis jääb alles, kui teekond on läbitud ja mida sellest kogemusest teistega jagada? "POP, mida sooviksin jagada" tegeleb jõuliselt ruumimängudega ning käib lavastuse komponentidega ümber võrdselt, põrgatades juhtrolli kord ühele, kord teisele üksusele. On ruum, on heli, on video, on valgus – kõik on oluline! Kui vähe on tänapäeval vaja, et vaatemäng looks teatrielamuse ning mida peaks publik selleks kogema / nägema / tunnistama? Mis saab siis, kui etendus on läbi? Miks POP? Mõiste „pop“ on kaasaega selgelt mõtestav – kui mitte konkreetselt sõnastades siis selles tundes, mille vaataja ära tunneb. Sõnad korduvad, rütm on see, mis jääb. Pop väärtustab hetkes elamise võimalikkust ning ümbritsevasse suhtumist kui siin ja praegu loodud seos, milles ei ole põhjust kahelda. Väljakutse on olla hetkes, mitte minna ajalukku. "Ma jõuan koju, avan televiisori, loen kirju, kuulan muusikat, vaatan videosid, ammutan loendamatu koguse uudiseid ja ikka on tunne, et midagi on puudu". (Või ma teen neid asju kõike korraga. Või ei tee midagi…) Toetab Eesti Kultuurkapital Tähelepanu: etenduses kasutatakse suitsumasinat ja strobolaadset valgust! Esietendus 17. mail Rahvusraamatukogu Tornisaalis