Süüria dabke-staar Omar Souleyman võlus publiku juba esimeste datlisiirupiste akordidega, pakkudes kaasahaaravat ida-transsi.
Omar Souleymani riitus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sombusesse pühapäevaõhtusse planeeritud Süüria dabke-staari Omar Souleymani ülesastumisel pealinna betoonkatedraalis Rock Cafés oli kõikide eelduste kohaselt oht sumbuda kummituspeoks, mille põhimälestuseks kujuneksid järjekordselt mitteminejate kahetsuskõned ja kohalolijate süüdistused eesti rahva pärimuslikus tuimuses.
Kohale oli aga ilmunud päris arvestatav mass, kes ei pidanud paljuks juba paar tundi enne väljakuulutatud etnoriituse algust tantsuplatsil kohad sisse võtta ja prepareerida end tippvormi Bert «On Beats» Prikenfeldi DJ-set’i saatel. Puhtalt uutele maailmamuusika kõladele spetsialiseerunud soojenduskava andis selgelt mõista, et põhjamaine maitse riigipiire ei tunne ja ühtse sulamina läheb alla kõik, mis tilgub eksootikast ja troopilistest kõladest.
Heasoovliku avatuse kõrval on alati kohal ka kullipilgulised ehedusejüngrid, kelle jaoks selline kergemeelne kugistamine on printsiibitu moe järgi jooksmise märgiks, kus ehedad etnokõlad on labastatud söödavaks hetketujuks, mis iial ei suuda süüvida orientaalse muusika tõelisse olemusse.
Omar Souleymani rahvusvaheliselt tuntuks teinud hiljutine album «Wenu Wenu» ei ole mingitpidi järeleandlik läänelikule maitsele ja on tänuväärselt suutnud ülienergeetilise, Lähis-Ida peotraditsioonidele iseloomuliku dabke-rivitantsu joovastava transi võlud maailmakaardile viia. Kui iganes autentselt ja võimsalt asi plaadilt ka ei kõlaks, jääb antud fenomeni võluvõti siiski lavalaudadele – hetkest, mil esimesed datlisiirupised akordid kõlama lõid ja Souleymani hääl pimedusest kõlaritesse jõudis, oli publik tähelepanu ise ja lasi takt-taktilt end üha rohkem kruvivasse müstikasse kaasa haarata.
Piki lava rahulikult edasi-tagasi tatsav peategelane suhtus läbiviidavasse riitusesse heatahtliku leebusega ja kutsus publikut permanentsesse plaksutustranssi, mis jäi kandvaks elemendiks laval toimuva ja kuulajate ühendamisel.
Minimalistliku lava-show’ teine kandev roll oli imetabaselt osaval klahvpillimängijal Rizan Sa’idil, kes ekspluateeris oma kõrguvat Korg-jõujaama maksimaalse meisterlikkusega, hüpates masinlikelt trummisoolodelt kõikekatva flöödimanamiseni ja lõpetades kõik palad humoorikate, sünteetiliste finaalpaugatustega. Lugude vaheaega ei täitnud kohustuslikud how-are-you-doing’ud, vaid tänu avaldati kätt südamele pannes.
Souleymani dabke-tõlgendus rõhutab olulise seigana just tempode elastsust – mõõdukalt kulgevat vedrutamist on võimalik järgmises versioonis morfida peadpööritavaks kappamiseks, milleni live ka oma tipphetkedel jõudis. Kõige selle juures ei väljendanud lavakangelased ei liigset erutust ega kindlasti ka mitte tükitöö tegemist – pärast tunniajast non-stop-tantsutreeningut jalutas härra lehvitades lavalt, et siis veel korra naasta kohustuslikuks lisalooks. Eksootika pakkumise ja publiku vastuvõtuvõime vahel oli saavutatud kena balanss, mis jättis inimhulga veel veidi erutunult melutsema ja saatis siis naerusuud öösse.