Rail Balticu temaatikat arutanud Eesti Arhitektide Liit ei pea õigeks, et riik on hoolimata projekti mahukast eelarvest lükanud ideekonkursside rahastamise kohalikele omavalitsustele. «Selle tagajärjeks on ideekonkursside alarahastamine, mille tõttu võib kannatada ideekonkurssidest osavõtt ja tööde kvaliteet. Riigi esindusobjektide arhitektuurilahendus võib seeläbi kergesti osutuda nõrgaks ja pealiskaudseks,» leiab liit.
Eesti Arhitektide Liit korraldas hiljuti Tallinnas avaliku vestlusõhtu Rail Balticu kavandamise teemal. Arhitektid juhivad tähelepanu, et Rail Balticust saab tõenäoliselt üks sajandi tähtsamaid ehitisi, mille mõju Eesti elukorraldusele ja -keskkonnale on väga suur. Liidule teeb muret, et arhitektide kompetentsi ei ole Rail Balticu kavandamisel seni kasutatud, kuigi avalikkus eeldab ruumiliste terviklahenduste läbitöötamist nii üldisemates kui detailsemates küsimustes, samuti logistiliste, tehniliste ja esteetiliste eesmärkide seostamist. Arhitektide liidu arvates peab selline suur taristuprojekt olema riigi visiitkaardiks ja näitama meie võimekust keskkonna kujundamisel.
Siiani ongi Eesti Arhitektide Liit kaasatud vaid Rail Balticu terminalihoonete ideekonkursside ettevalmistamisele Pärnus ja Ülemistel, unustades koostöö arhitektide ja maastikuarhitektidega depoode, sildade ja müratõkete arhitektuurilahenduste väljatöötamisel.
Vestlusõhtu raames andis Rail Balticu projektijuht Indrek Sirp ülevaate projekti hetkeseisust ja majanduslikust taustast, tutvustades ka Rail Balticu trassivariantide valikuid. Rail Balticu planeeringute peaspetsialist Andres Lindemann rääkis lähemalt terminalihoonete detailplaneeringutest, sealhulgas kavandatavatest ideekonkurssidest.
Vestlusõhtut juhtinud arhitekt Toomas Paaveri sõnul on Eestil palju õppida Põhjamaadelt ja Lääne-Euroopa riikidelt. Paaver toonitab, et Rail Baltic ei piirdu vaid raudteede ja terminalidega. «Terminalidehoonete kõrvale võiksid ka depood, sillad või müratõkked leida väärika arhitektuurilahenduse. Kiirraudteede kavandamisel nõuab tõsist läbimõtlemist ka iga väike küla, et vältida avaliku ruumi katkestusi».Kõige suuremaks väljakutseks on Paaveri arvates aga inimesele mugava teekonna loomine terminalidest tegelikesse sihtpunktidesse, mis tähendab tööd pigem linnasisese avaliku ruumiga ja ühistranspordisõlmede omavahelise seosega laiemalt.