Kevadekuulutajad loomaaias

Idüll: tundub, et nii karuema kui karubeebi näod on naerul. Foto: Toomas Huik

Beebibuum on Tallinna loomaaias juba alanud, ent sündide haripunkt seisab alles ees.
 

Arter tegi tiiru loomaaias, sest sealsed kevadised magnetid – loomalapsed – on siin-seal juba rahvalegi vaatamiseks väljas. Uurisime neid loomaaia töötajate Jana Sajadjani, Imbi Tanieli, Natalja Penkova ja Dmitri Pšenitšnõiga pisut lähemalt ja nii mõnegi liigi puhul kiikasime ka sinna, kuhu tavakülastajaid kunagi ei lubata.

Vietnami rippkõhtsiga

Uus pesakond ehk üheksa põrsakest sündis seaperre veebruari alguses. Nende ema on lasterohkuse tõttu seniajani erakordselt kõhn, meenutades pigem – muidugi huumoriga võetuna – merisiga, kaaludes varasemaga võrreldes kümme kilo vähem. Kuna põrsaperel on erakordselt hea isu, peab seaemagi praegu võrreldes kaaslastega paremini ja rohkem sööma.

Tõsi, üheksast õest-vennast on praeguseks järel vaid kolm põrsakest – teised läksid jääkarule söögiks. Ent lähipäevil on rippkõhtsigadel juba uut pesakonda oodata.

Siga läheb sünnitamiseks teistest eemale, teeb «põk-põk-põk» ja tund hiljem on lapsed käes. Nii kaks korda aastas.

Kameruni kääbuskits

Kitseema kannab lapsukesi viis ja pool kuud ning temagi toob neid ilmale kaks korda aastas. Tihti sünnib kaks kitsekest, vahel ka kolm, harva neli, kuid esmasünnitaja toob ilmale enamasti ühe.

Sünnitus algab meeletu kisaga – tundub, et selle protsessiga seotud tähelepanu neile lihtsalt meeldib. Vastsündinuid võtab ülejäänud kari vastu sõbralikult. Seda siiski seni, kuni nad suuremaks ei sirgu ja närvidele käima ei hakka. Võõras emane võib kitselapsi eemale tõugata, ent kui lapsi on palju, lähevad nad emade vahel segi ja siis pole enam vahet, kes keda toidab. Ja ega kitselastelgi vahet ole, sest piim on piim.

Kaamel

Kolmteist kuud ema kõhus veetnud kaamelipoeg nägi ilmavalgust kuu aega tagasi. Kuna tema ema on heledat karva, on ka kaamelipoeg hele-hõbehall, kuid nime tal veel pole. Et tervis hea oleks, tehti talle läinud nädalal igaks juhuks ka ussirohusüst.

Kaameliisa hoitakse emast ja pojast eemal, et tal ei tekiks soovi neid vigastada. Vaevalt aga, et pisikaamel Tallinna loomaaeda jääb. Kaks isast looma on siin niigi, nii et oma armastuse leiab ta juba kusagilt mujalt. Reisiks läheb aga umbes kaheksa kuu pärast, kui loomake enam emapiima ei vaja.

Loomaaia tingimustes sünnitab kaameliema iga kahe aasta tagant.

Takin

Kahest emasest ja ühest isasest koosneval takiniperel sündisid tänavu poeg ja tütar, kelle sünnipäevaks on Krimmi «referendumi» päev ehk 16. märts. Emad suhtuvad järglastesse võrdse armastusega, vanem emane toidab ka mõlemat last, ning kogu pere magab koos.

Muidu Himaalaja mägedes elutsevate takinide pere on tänavu seda õnnelikum, et mullu sünnitasid mõlemad emased surnud pojad. Seepärast anti tänavu nii enne kui pärast sünnitust loomadele rohkem vitamiine ja mineraalaineid.

Iseloomult on takinid üsna karmid ja metsikud, inimesi nad eriti ei pelga ja võivad olla meile lausa ohtlikud. Kuigi fotograaf tegi loomadest pilti aia tagant, üritas isane teda ikkagi rünnata.

Hallhüljes

Krimmi «referendumi» päeva järgi on hea meelde jätta ka Läänemere suurima imetaja hallhülge poja sündi. Poeg ja ema meelitati isaslooma eest kiiresti eemale ning basseini jäänud isane kuulutas protestiks välja näljastreigi. Nimelt sooviks ta juba uuesti paarituda, aga keda pole, on emane, kes samal ajal pojaga tegeleb ja teda toidab.

Näljastreik saab läbi umbes kolme nädala pärast, kui emane poja toitmise lõpetab, sest hülgepoeg kasvab ja võtab kaalus juurde väga kiiresti – hülge piim on erakordselt rasvane. Sündides kaalub hüljes 10–12 kilo, neli nädalat hiljem juba 40 kilo. Siis kaob ka beebikarv ning kui karvavahetus lõpeb, on käes iseseisvus ja algavad kalapüügi­õpingud. Võib-olla saabki väiksekese koduks Läänemeri, aga see on veel otsustamisel.

Kui poja toitmine läbi saab, naaseb emane isase juurde, olles taas paaritumiseks valmis. Tiinus kestab 11–11,5 kuud.

Kääbusmarmosett

Koos sabaga 35-sentimeetrine kääbusmarmosett on Lõuna-Ameerika pisim primaat, kes kannab järglasi 142–146 päeva. Kuigi loomakesed on väikest kasvu, on pojad sündides suhteliselt suured ning neid võib emane ilmale tuua ka kahe- või kolmekaupa. Looduses jääks neist ellu siiski vaid üks. Seljakarvadest hoiavad pojad kõvasti kinni, sest teavad – kui alla kukud, siis tagasiteed üles enam ei ole.

Tallinna loomaaia marmosetikarjas on vaid kaks emast, kellel au poegida – põhipaar ja nüüd paari kuu eest sünnitanud suhteliselt eakas daam, kes ehk rohkem ei sünnitagi. Kõik teised on õed ja vennad, aga poegi tohivad nad seljas ikkagi tassida ja nendega mängida. Peamiseks tassijaks on siiski isa, ehkki meie pildil teeb seda ema.

Jääkaru

Jääkaru Friida tõi järglase ilmale 2013. aasta 26. novembril ning jääkarukese arengut said kõik huvilised veebikaamera kaudu jälgida. Mis soost loomake on, selgub lähiajal.

Kuna Friida üritas järglast ilmale tuua ka varem, aga see ebaõnnestus, elas tema uuele katsele kaasa kogu loomaaia personal. Hardusega vaadati, kuidas kohmakana tunduv karu õrnalt poega imetama hakkas ning hoolitses, et pisikesel külm ei oleks, õpetas, kuidas liha süüa ja ennast pesta. Oma käitumist kopeerib jääkarupoeg emalt lausa üks ühele.

Looduses elavad jääkarupojad emaga kuni kaheaastaseks saamiseni. Seda, et ema ja poeg võimalikult kaua koos oleksid, tahetakse saavutada ka Tallinnas.

Aedikus jalutamas saab jääkarusid näha eelkõige ilusa ilmaga.

Madagaskari sisiprussakas

Selle suure prussaka ette kuuluv liide sisi- tuleneb sellest, et prussakas – kui teda puudutada – teeb sisisevat häält.

Uue pesakonna toob prussakas ilmale päris tihti, kaks või kolm korda aastas, ning korraga sünnib 20–30 pisikest sisisejat, kes elavad kuni kolm aastat. Meelsasti sööb prussakas puuvilju, leiba, kaerahelbeid ja kõdunevaid lehti. Prussakad omakorda maitsevad hästi leemuritele, ahvidele ja lindudele.