Viis aastat tagasi, veebruaris, pakkis Nadim Taoubi (30) oma kohvid kokku ja sõitis Pariisist Tallinna.
Armastus tõi Nadim Taoubi Pariisist Tallinna
29. märts 2014, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võib öelda, et mind tõi siia armastus,» ütleb Nadim ja naerab. Ära minna ta ei kavatse. Ta tuli koos keeleõpetajast eesti naisega, Hanna-Leanaga, kes on muide ka president Ilvesele prantsuse keelt õpetanud ja nüüd oma keeltekooli peab.
Õhutemperatuur on 20 miinuskraadi, kui intervjuud teeme. «Kuidas sulle tänane ilm meeldib?» küsin provotseerivalt. Nadim saab iroonilisest naljast aru küll, Pariisis on samal ajal plusskraadid. «Tegelikult meeldib. On külm ja on päikesepaisteline,» räägib Toulouse’ist pärit, isa kaudu liibanoni juurtega Nadim, et Lõuna-Prantsusmaal tuleb talvel vahel ehk ainult kaks sentimeetrit lund maha. «Aga lapsena mängisime me ikka lumesõda, kuigi lumi oli kivikeste ja rohuga pooleks.»
Kuigi Nadim pole enam ammu väike poiss, kasutab ta vabadel hetkedel võimalust, et oma poja Luukasega pisut lumes hullata ja mängida. «Eelmine talv oli minu jaoks siiski pisut liiga pikk,» möönab Nadim pisut vabandavalt.
Pikaleveninud põhjamaa talve leevendavad reisid kodumaale, kuid praegu on Nadimi jaoks päriskodu ikkagi pisike Tallinn. Ja «pisike» ei tähenda siin vaid vähemat. «Prantsusmaal elades kulutad iga päeva palju aega ühest kohast teise liikumiseks. See pole nii vaid Pariisis, vaid terves riigis,» on Nadimi jaoks konkreetne eelis see, et praegu on tal igas päevas vähemalt lisatund, mille ta saab veeta koos poja ja naise või − kitarriga. «Aasta lõpuks on see mõni tund kokku väga palju vaba aega!»
Mitte ainult lumi pole see, millest Nadimil Prantsusmaal puudu jäi. Ei Toulouse’is ega Pariisis pole merd. Aga Tallinnas on! On hea koos perega Piritale sõita. Või Nõmmele, kus elavad naise vanemad. Aga kõige südamelähedasem koht on Nadimi jaoks siiski Kalamaja, kus ta ka ise elab. «Kalamaja on esteetiliselt nii lahe! Tead, oma vabal päeval ei lähe ma kunagi vanalinna! Kui just pole väliskülalisi, keda sinna viia,» ütleb Nadim.
Kuigi Nadim on Eestis sisse elanud, ütleb ta ausalt, et välismaalasel on keeruline leida töökohti, kuhu saaks kandideerida ilma eesti keelt oskamata. Nadim võttis kätte, nägi vaeva ja õppis selle keerulise keele selgeks – ja neli kuud pärast Eestisse saabumist saigi Nadim töökoha EASis.
Praegu töötab Nadim endale. Ta on luksusmoebrände müüva e-poe Ooolala osanik ning tegevjuht. Meie e-kaubandus on veel lapsekingades, väike turg tähendab kauba kõrget hinda. Aga just siin näeb Nadim potentsiaali − pakkuda tuntud ja kalleid rõivabrände suuremas valikus ja soodsamalt kui jaekaubandus. Kuigi Euroopasse laienemist ei plaanita − «alustasime liiga hilja» −, on firma saanud jala edukalt ukse vahele ka Soomes.
Tallinna moepilt on Nadimi sõnul Pariisiga võrreldes «loomulikult» üheilmelisem, kuid lisab siiski, et kuvand šikist pariislasest on pigem romantiline legend.
Iseenda «romantilise legendiga» on Nadim väga rahul: «Mul siin elu, mul on telefon, millega maailmaga kontaktis olla. Ma olen abielus eesti naisega, mul on hubane kodu ja mul on hea äri.» Kõik see näitab, et selle paigaga on ta end sidunud kauaks. «Mul on eesti sõbrad, ma söön eesti toitu. Ma usun, et ma võin öelda, et mul on õnnestunud Eesti ühiskonda sulanduda, tallinlaseks saada.» Nadim ütleb, et on «väga pragmaatiline – ma ei saa öelda, mis saab kolme aasta pärast». Nii tundis ta Tallinna tulleski. «Seni kuni me oleme õnnelikud, oleme me nii. Inimene peab olema õnnelik ja mina olen väga õnnelik!»