Ei oskagi mõnikord seisukohta võtta, kas meie nn noorema põlvkonna suhteliselt aktiivseid loovisikuid on vallanud lihtsalt morbiidsus või peegeldub sellest hoopis vastu meie ühiskonna üleüldine kriisiolukord.
Kas meil on veel oma ruumi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marta Stratskas on siinkohal hea näide kunstnikust, kes jätkab väsimatult uppumist fataalsetesse teemavaldkondadesse. Tema seekordne isikunäitus «About Rooms» keskendub ruumile ja ruumitajule.
Üks ruumi tajumise võimalusi on ka klaustrofoobia. See tunne on kindlasti paljudele tuttav, Stratskas on sellele tundele oma intiimsetes piltides leidnud koha ähmaste katedraalide näol. Need katedraalid on kindlad kohad, kuhu pageda ja kus peidus olla, samas on tegemist ka pühakojaga. Siin saab pihtida.
Vaal-galerii kõrged laed ja avar ruum pakuvad selleks kunstnikule ideaalset atmosfääri ja õhku, kuid ometi jääb talle millestki veel väheseks. Kohtumegi sellega, mida skandaalne inglise kirjanik, modernistliku romaani esindaja ning feminist Virginia Woolf nimetas ruumiks iseenda jaoks. Woolfi kirjutised «Jacobi tuba» ja «Oma tuba» on kindlasti Stratskast inspireerinud.
Stratskase pilte vaadeldes ei jää kaugele ka võrdlusmoment norra kunstniku Edvard Munchi maailmakuulsa maaliga «Karje», mis kujutab pead käte vahel hoidvat agoonias inimest, avatud suu ja «tühjade» silmadega punase taeva taustal.
Loomulikult annavad sellised ahastavad pildid alati tööd ja mõtteainet grafomaanidest kunstikriitikutele. Kust küll selline suur maailmavalu, tekib paratamatult küsimus. Samas on ju hea, et on olemas pseudoagressiivne visuaalne kunst, mis võib-olla hoiab kellegi peas ära mõtte, et lõputu ängistuse võiks õhtusel tänaval ehk millegi väheolulise peale välja valada.
Inglise kultuuriantropoloog Clifford Geertz on väitnud, et kunstist rääkida ei ole mitte ainult raske, vaid tundub ka tarbetu. Tema meelest kõneleb kunst iseenda eest. Luuletus ei pea mitte tähendama, vaid olema. Geertz arvas, et kui te tahate teada, mis on džäss, ei saa te seda iial teada.
Stratskase pildid kõnetavad painava džässi võtmes kindlasti paljusid ja panevad mõtlema, ka tõlgendamisvõimalusi leidub.
Mis puutub feminismi, siis see peegeldub juba vastu teoste pealkirjades: «Libliknaine», «Naine» ja «Kuu». Siinkirjutaja on naisterahvas ning loeb sellest välja ehk liigagi palju.
Näituse teoreetiline ideestik toetub prantsuse filosoofi Maurice Merleau-Ponty mõtetele teistsugusest ruumilisusest (see on miski, mis vastandub geomeetrilisele ruumile), mida ta nimetas «antropoloogiliseks» ja ka «eksistentsiaalseks ruumiks» ning mille vaatepunktist on ruume niisama palju kui erinevaid ruumilisi kogemusi.
Jääb mulje, et kogu väljapanek osutubki pihtimuseks altari ees, mis ei eksisteeri kusagil mujal kui meie peas. Ärevushäirena klassifitseeritud paanikahoog (klaustrofoobia) peaks nende monumentaalsete maalide juures küll vallanduma.
Marta Stratskas
«About rooms»
Avatud 29. märtsini Tallinnas Vaal-galeriis