Linnahalli eksjuht: lõhe Tallinna ja riigi vahel määrab linnahalli saatuse

Ajakiri Pulss
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Linnaplaneerijaks koolitatud Stockholmis elav Taave Vahermägi on olnud nii linnahalli direktor kui ka Tallinna Euroopa Liidu büroo asutaja. Ajakiri Pulss uuris, mida arvab mees sünnilinnast praegu.

Taave Vahermägi (40) on ettevõtja, kes korduvalt vahendanud Rootsi-Eesti majandus- ja ärikontakte, nii eraviisiliselt kui ka riiklikul tasandil. Taave on lõpetanud Stockholmi Ülikooli linnade planeerimise eriala, rõhuasetusega sotsiaal-majanduslikule arengule. Oma mätta otsast vaadatuna või linnaisade targal juhtimisel näivad paljud probleemid kas liiga selge või siis liiga segasena. Pulss küsib asjatundjalt, kas Tallinnast üle 300 kilomeetri kaugemalt kaetuna näeb paremini.

Kus asetseb Tallinn teiste Euroopa linnade kontekstis?

Tallinn on ajalooline Euroopa linn, mis on taas leidnud oma koha teiste pealinnade seas. Teisest küljest on ta ju väikese riigi väike pealinn ja ajalooliselt ka pisut nurgatagune, kui mõned kiiremad arenguperioodid välja arvata. Nii on ka neid, kes ütlevad, et Tallinn polegi päris linn, vaid eeslinnadega muuseum. Viimase paarikümne aasta jooksul on tänu valglinnastumisele see arvamus hoogu juurde saanud. Samas aga on ka tekkinud n-ö väike city, mis alles kujuneb keskkonnaks.

Tallinn ja Stockholm − millised on kõige suuremad erinevused ja sarnasused?

Kui lähtuda sellest, et mõlemad on Põhja-Euroopas pea samal laiuskraadil ja mereäärsed pealinnad, kus on säilinud keskaegne vanalinn, siis sellega sarnasused ka lõpevad. Praegu on Stockholmis Tallinnast kaks korda rohkem elanikke, kui naaberomavalitsusi mitte lugeda. Stockholmi linna eelarve on samas Tallinnast tervelt kaheksa korda suurem. Stockholm on sündinud kaubaplatsile, mida tormide ja vaenlase eest on kaitsnud tihe saarestik, Tallinn jälle avatud lahe äärde, kindlustatud linnuse ümbrusse.

Tallinna ja Stockholmi kiiremad arenguperioodid jäävad eri ajajärkudesse. Tallinn on hansalinn ja hiljem pikka aega provintsikeskus erinevate võimude all, samas kui Stockholm on olnud kuningriigi pealinn üle viiesaja aasta. Sellest tingitud lokaalimperialistlikku enesekindlust jätkus Stockholmile ka veel sõjajärgseks ajaks, mil progressituultest tiivustatuna lammutati entusiastlikult märkimisväärne osa ajaloolisest südalinnast ja ehitati asemele terasest, klaasist ja betoonist urbanismimasin. Teisalt tagab see tänaseni liikluse sujuvuse ka tipptundidel ning kujutab endast toimivat kultuuri-, äri- ja kaubanduskeskust, mida ühendavad eeslinnadega kõik transpordiliigid. Ja kes ütleb, et klaasist Kulturhuset kunagistest Klara kvartalitest objektiivselt võttes halvem on? Tallinna seevastu on laastanud sõjad ja võimuvahetused, mis meid on iga säilinud vana puu või kivi liigutamise vastu suisa allergiliseks muutnud, ja Stockholmi selline käitumine oma linnaga tundub lausa barbaarne.

Tallinna keelepõhised kogukonnad jagavad elanikkonna kaheks suureks rühmaks. Stockholmis on jaotumine märksa kirjum ja kuna immigrantidel puudub üks ühine keel või õigemini, ühiseks keeleks on siiski rootsi keel, siis tajub stockholmlane ka immigratsiooni vähem ohustavalt, hoolimata sellest, et mitterootslaste osakaal hakkab elanikkonnas varsti Tallinnale lähenema. Tallinna jagunemine kaheks keelerühmaks teeb linna mõnes mõttes justkui poole väiksemaks. Paljud ettevõtted ja kultuurinähtused justkui toimiksidki ainult pooli elanikke silmas pidades, teistest üldse välja tegemata. Samas on ühe kogukonna liikmele vahel ehk eksootiline ja huvitav end aeg-ajalt teise kogukonna tegemistega kurssi viia. Ja niipidi vaadates võib Tallinn jälle tunduda pisut suuremana, kui ta tegelikult on.

Kas Tallinna ja Stockholmi vahel on suhted?

Tallinna ja Stockholmi vahel ei ole kunagi eriti tihedaid suhteid olnud ja pole ka kuulda, et need oleks viimasel ajal väga tihenenud. Põhjuseks on Stockholmi mõningane upsakus väiksema õe suhtes. Omal ajal anti üsna otsesõnu mõista, et Stockholmi linnapead huvitab sõbrustamine pigem Peterburiga kui väikese Tallinnaga. Tallinna sõpruslinnaks Rootsis on juba nõukaaja lõpust olnud Malmö. Aga ka need suhted pole olnud ilmselt teab mis aktiivsed, hoolimata sellest, et Malmö eelmine pikaaegne linnapea oli eesti päritolu.

Linnadevahelised suhted käivad tänapäeval pigem konkreetsete koostööprojektide või rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil ning kunagine kommunaalturism ja rahvakultuurikollektiivide vastastikune võõrustamine on ilmselt jäänud ajalukku.

Mis sulle Tallinnas kõige enam meeldib ja mis ei meeldi kohe üldse?

Mulle meeldib Tallinna killustatus – eri piirkondadel on oma eriline nägu ja identiteet. Veidral kombel meeldib mulle ka Tallinna kergelt kaootiline areng. Optimismina suhtun ma ka ilmselgetesse ebaõnnestumistesse teatud mõttes lootusrikkalt – linnad püsivad just nii kaua, kui viletsam ja aegunud hoonestus kokku kukub või kui ajale jalgujäänud rajatised lihtsalt lammutatakse ning see paik suudab ennast lõpuks kuidagi mingil muul viisil uuesti kehtestada. Näiteks võiks varsti kätte jõuda Norde Centrumi mihklipäev. Kesklinna tegelikult mittesobiv kerghoonestus on seal omanike investeeringu kuhjaga ära tasunud, samal ajal on ümbruskond vaikselt järele arenemas. Nüüd oleks aeg sinna rajada midagi püsivamat ja linnakeskkonnana väärtuslikumat. Väga meeldiv on ka see, et Kalamaja areng on tõeliselt hoogu võtnud.

Tallinnas ei meeldi mulle autostumine ja see, et väga paljud piirkonnad muutuvad lähtuvaks autotranspordist, eriti kui see kujuneb nii juhuslikult, justkui teadmatusest. Kui Tallinna vanad generaalplaanid nägid ette bulvarite rajamist läbi linna, siis kindlasti ei näinud nad ette nende rajamist maanteedena, nagu juhtus Tartu maantee läbimurdega. See oleks võinud endast kujutada olulist urbaanset tuiksoont linnas, aga jalutuskäik Stockmanni juurest Solariseni on laia kommertsist särava promenaadi asemel nüüd üks sinka-vonka ristmike ja parkimisplatside ületamine.

Mida peaks Tallinnas kiiremas korras muutma?

Minu arvates oleks tähtis, et linn säilitaks selgroo ja üritaks väärtustada linnakeskkondi tervikutena, tervete väiksemate või suuremate keskkondadena, tänavate või kvartalite kaupa. See seab loomulikult arendajale ja investorile suuremad piirangud, aga neid ei tohiks karta. Ka arendajad respekteerivad ja hindavad reegleid, eeldusel, et need on kõigile võrdsed.

Kahjuks on tihti näha, et mõne konkreetse kinnistu arendaja lihtsalt sülitab kõrges kaares kogu piirkonna identiteedile ja püstitab, ise samas seaduse piires püsides, järjekordse mahuefektiivse võõrkeha. Enesestmõistetavalt ei saa selline barbaarsus toimuda niisama, ilma linnavalitsuse teadmata. See kõik ongi see, mida oleks vaja kiiresti ja esmajärjekorras muuta, sest muidu võib juhtuda, et saame endale linnaruumi sellise piraka „kingituse”, mis rikub aastakümneteks tuju ja paneb häbist punastama.

Olid kunagi Tallinna Euroopa Liidu büroo direktor. Miks see büroo suleti, kas bürokraatia vähendamiseks?

Tegelikult olin ma peamiselt üks selle büroo asutajatest ja tegevuse ettevalmistaja. Ise ma seal kunagi pikemat aega töötada ei jõudnudki, kuna võimuvahetus lõi olukorra, kus esimeseks tegevusaastaks esinduse eelarvet ei kinnitatud. Jüri Mõis värske linnapeana arvas, et Brüsselis suhtlevad riigid ja mitte linnad ega regioonid. Iseäralikul kombel töötas büroo sellest hoolimata praktikas edasi, kuna ülelahesõpradega oli sõlmitud kokkulepped, mille kohaselt büroo enda pidamine oli Tallinnale hoopis tasuta. Ja kuna linnaametnikke käis siis Brüsseli vahet üsna palju, oli neile seega loodud baas. Mõni aeg hiljem jätkasid seal tööd Kaido Sirel, Tõnu Karu ja hiljem Allan Alaküla.

Ma arvan, et Tallinnal võiks siiski olla esindus Brüsselis, see tooks ühe aspekti: näiteks võib vajadus sõltuda sellest, kas linna arvates on vaja teiste Euroopa linnade ja piirkondadega suhteid luua ühiste koostööprojektide läbiviimiseks või mitte. Rahastud ja nende tingimused muutuvad, aga regioonide ja linnadevahelise piiriülese koostöö soosimise põhimõte jääb ilmselt kestma pikaks ajaks. Projektipartnerite leidmine käib aga hulga kiiremini läbi Brüsseli, kus on olemas just selleks sinna saadetud ametnikud teistest piirkondadest. Minu teada on selliseid regionaalseid või kohalikke esindusi Brüsselis jätkuvalt sadu ja ainuüksi rootslastel on seal 12 regionaalset esindust.

Olid linnahalli direktor, mida arvad n-ö objekti tänasest kurvast seisust?

Olen üldjoontes ikka sama meelt, kui siis, kui ise direktorina linnavalitsusele sellekohase kava üle andsin. Loomulikult on detaile, mida tuleks muuta nii juriidilises konstruktsioonis kui ka funktsioonis, sest sellest on juba siiski üle kümne aasta möödas. Ma usun nimelt ka praegu, et linnahalli ja selle ala arendamine võiks olla Tallinnale järgmine suur arenguprojekt ning et selle õnnestumiseks tuleb arengukontseptsioon ise välja töötada ja alles seejärel kaasata investorid. Isegi kui linnahalli võiks jälle üritada müüa sellisena nagu ta on, ei usu ma, et niiviisi saadakse linnale parim lahendus.

Selle asemel tuleks luua arengukonsortsium, kuhu omanike-partneritena kuuluvad linn, riik ja mõned suuremad arendajad ja/või ehitusettevõtted. Ühiselt arendatakse välja detailne kontseptsioon, mis põhiosas tähendaks linnahalli ja sellega piirnevate linnale kuuluvate kruntide ühist arendust ühe visiooni alusel, aga eri arendajate poolt. Omal ajal jagasime tollase arendusala viieks krundiks, mida oleks siis ühise arenduskokkuleppe raames arendatud.

Praktikas oleks see tähendanud seda, et oluline osa praegusest linnahalli hoonekehast oleks lammutatud, kaasa arvatud muldvallid selle ümber. Alles oleks jäänud ainult keskmine, kontserdisaali osa, mida tulnuks täiendada lisaruumide ja funktsioonidega, et sellest kujuneks moodne konverentsi- ja kultuurikeskus. Seal oleks siis lisaks muudetava suurusega suurele saalile ka mitu väiksemat saali ja kõik vajalikud lisaruumid.

Jäähalli pidasime juba siis lammutamisväärseks, arvestades selle ebapraktilisust; ühe jääväljaga jäähalli on tänapäeval väga raske efektiivselt kasutada, samuti on selle laekonstruktsioonid nii madalal, et pallivõistlusi seal pidada ei saa. See piirab oluliselt alternatiivseid kasutamise võimalusi. Rääkimata veel tehniliselt lootusetust katusekonstruktsioonist ja muidu halvast ehituskvaliteedist. Veel hullem oli lugu linnahalli merepoolse osaga, kus kunagi asusid väike saal ja keeglisaal, mis lekkisid ja lagunesid nii ülalt kui ka alt. Ajutist värskendust pakkusid tiiburi- ja kopteriterminalid.

Lammutatavate osade asemele visandasime funktsioone, nagu konverentsikeskust täiendav väike multifunktsionaalne messihall praeguse jäähalli asemel, hotell, mere poole restoran, meelelahutuskompleks jne. Kõne all oli ka hulk muid rakendusi, nagu erinevate õppeasutuste sidumine konverentsikeskuse juurde, et ruume optimaalsemalt kasutada.

Kogu lahenduse arhitektuuriliseks visiooniks ja proovikiviks oleks olnud ühtlasi ka respekt Raine Karbi algse idee suhtes – avada kesklinn merele, samas varjamata vaadet vanalinnale.

Minu hinnangul on linnahalli saatuse taga praegu linna ja riigi vahelise koostöö puudumine ning korruptsioonihirm. Näiteks uurisime ka meie koos arenduses osalenud rootslastega − muide nende samadega, kes leidsid Kadrioru lossi renoveerimise lõpetamiseks Rootsi riigilt vajalikud vahendid − võimalusi, et rajada Tallinna linnahalli baasil Euroopa keskkonnaõppekeskus. Huvi sellises projektis kaasalöömise või selle toetamise vastu tekkis nii Brüsselis kui ka mitmel pool mujal, aga tasapisi sai selgeks, et linnal ei olnud siis ega ole kindlasti ka nüüd sellisteks algatusteks vajalikku tugevat tahet ega hädavajalikku koostööd riigiga. Kurioosumina võiks ju nimetada, et linnahalli arendamise idee peatas tollane abilinnapea Rein Lang, kes kuidagi ei suutnud uskuda, et tegemist ei olegi trikiga, kuidas linnalt magus kinnisvara välja petta.

Mida arvad Tallinna tasuta ühistranspordist?

Ideed on ju katsetatud siin ja seal, aga enamasti vist on sellest mõne aja jooksul loobutud, kuna maksude kaudu on raske investeerimisvajadust kompenseerida.

Ma ju ei ela praegu Tallinnas, vaid jälgin olukorda eemalt, aga mulle tundub selline üsna ilmne linnakodanike hingedega kauplemine natuke kummaline. Sellistele trikkidele oleks ammu pannud piiri kohustus registreerida aadressina oma tegelik elukoht.

Kas Tallinn on inim- ja keskkonnasõbralik linn?

Tallinn oma suhtelises autostumises ja väljavenitatud kuju tõttu kuigi keskkonnasõbralik linn muidugi ei ole. Aga tublid asumiseltsid ja muud eestvõitlejad teevad juba praegu ennastalgavat tööd tõestamaks, et ka Tallinnas on võimalik moodsalt ja samas keskkonnasõbralikult elada. Ei saa ka unustada, et pool Tallinnast asub „mägedel”, mille linnakeskkond on küll märksa vähem inimsõbralik, aga see-eest kindlasti palju keskkonnasõbralikum kui mis tahes eramuasumid.

Kas saad Tallinnas ainult eesti keelega hakkama?

Arvestades, et ligi pool elanikkonnast on venekeelne, siis ei ole ka väga veider, et paremat vene keele oskust läheks vahel vaja. Vanalinnas jälle näib, et kohalike kaupmeestega oleks isegi suupärasem inglise keelt kõnelda, kuna müügijutt tuleb neil nii paremini välja. Tallinn pole läbi ajaloo kunagi päris ükskeelne linn olnud, miks ta peaks seda nüüdki olema. Enesestmõistetavalt peaks aga Eesti kodanik saama pealinnas oma asjad eesti keeles aetud ja üldjuhul saabki, kui mõned asumid välja arvata.

Kuidas oled rahul Tallinna teeninduskultuuriga?

Siin on areng olnud pigem aeglane või ebaühtlane. Teenindav personal on voolav kaader ja nende ametiuhkus jätkuvalt üsna madal. Ja sestap areneb vaevaliselt ka oskus ning soov kliendiga väärikalt suhelda. On loomulikult ka meeldivaid erandeid.

Mida rootslased Tallinnast arvavad?

Rootslastele Tallinn meeldib, sest see tundub neile nii ajalooline, kompaktne ja õdus. Muidugi peetakse silmas eelkõige vanalinna ja kesklinna. Mõni huvilisem satub ka kaugemale, Kadriorgu või Kalamajja ja vaimustub siis selle igavesti unisest ja tulevikkuootavast potentsiaalist ning on õnnelik iga märgi üle, kus näeb positiivseid arenguid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles