Ikka seesama Katrin
6. juuni 2010, 11:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline üllatus! Lindakivi kultuurikeskuse direktriss Katrin Siska (26) ei kannagi tööl ametnikuprouale kohustuslikku ranget jakki ja seelikut, hoopiski kontsata rokisaapaid ja kelmikat pintsakut. Endine popstaar kinnitab: «Olen ikka seesama Katrin!»
Kell näitab kuuendat õhtutundi, kui Katrin Lasnamäe linnaosa valitsusest personalijuhi juurest puhkusegraafikuid vormistamast tuleb. Kohe algab lastekaitsepäevale pühendatud kontsert ja maja on siginat-saginat täis. Jagatakse Vanilla Ninja jäätist.
Katrin seab sammud teisele korrusele kabinetti, sest üht-teist on vaja veel joonde ajada. Kõrvalruumist kostab algaja klaverikunstniku klimberdamist, mis keskendumist kohe üldse ei soodusta. «Augustist on nad teises toas,» sõnab Katrin söakalt.
Päev algab joogaharjutustega
Veel viis-kuus aastat tagasi elas menuansambli Vanilla Ninja liige Katrin Siska hoopis teistsugust, popstaari elu. Aovalges jalule, siis autosse, bussi või lennukisse või hoopis videovõtetele, mis tihti algasid kell viis hommikul. Seejärel õhtune esinemine või isegi kaks, vahel eri linnades. Pluss põgenemine pealetükkivate fännide eest.
«Eestis juhtus seda korra Tartus, kui Sven Lõhmusel (Vanilla Ninja looja – toim) oli veel valge auto ja fännid tulid veekindlate markeritega autogrammi saama. Rüseluse käigus oli ta auto päris rikutud,» meenutab Katrin. «Pärast esinemist ühe Saksamaa kuurortlinna rannas jooksime paari minutiga 500 meetri kaugusel asunud hotelli, fännihord järel, sest muidu oleksid nad meile lihtsalt peale vajunud...»
«Elus on kõik paigas. Iga asi tuleb omal ajal,» ütleb Katrin, kes mõnda aega tundis sellisest elust isegi puudust.
Nüüd on kõik teisiti. Päev algab kella seitsme paiku ja tõusmisele järgneb tund aega joogaharjutusi või sörk piki Pirita rannariba. Joogaga tegi Katrin tutvust tänu juristist elukaaslasele Kristjanile, kellega ta juba kolm ja pool aastat koos elab.
Harjutused tehtud, on päev täis arvukaid kohtumisi ja asjaajamist. «Naeran ise, et olen nagu kümne ameti naine – ma ei pea ju mitte ainult tervet 20-liikmelist kollektiivi juhtima ja kultuurielu edendama, vaid ka majandus- ja juriidiliste küsimustega tegelema ja neid lahendama, selleks nõu pidama.»
Katrini meelest on juhtimistöö talle täiesti jõukohane. Kohe pärast keskkooli lõpetamist õppis ta kaks aastat Tallinna Majanduskooli statsionaaris raamatupidamist, aga kuna bänd sai kuulsaks, jäi asi pooleli. Kui Vanilla Ninja kõrgaeg lõppes, tahtis Katrin – kuna tema keelteoskus pole laita – saada diplomaadiks, sest ega tal reisimisegi vastu midagi ole. Nõnda õppis ta aastakese Audentese ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, aga kuna Vanilla Ninjal tekkisid oma kaubamärgi küsimuses juriidilised probleemid, läks õigusteaduskonda üle.
Sügisel saabki temast diplomeeritud jurist. Kui muidugi diplomitöö, mille teemaks autoriõigused ja kaubamärk, kaitstud saab. «Ajal, kui meil Lindakivis juulis kollektiivpuhkus on, lõpetan mina raamatukogus oma lõputööd,» möönab ta.
Katrin peab end patoloogiliseks tundmatus kohas vette hüppajaks.
«Mulle meeldib see,» tunnistab ta. «Alguses on kõik veidike hägune, ja siis hakkab selginema. Siin, Lindakivis, oli algul sama moodi. Maja tundus hästi suur, kollektiivgi suur, palju tundmatuid inimesi, aga nüüd mõtlen, et seltskond on päris väike ja tunnen kõiki üpris hästi,» ütleb noor direktriss, kelle katseaeg lõpeb juuli keskel.
«Ja mulle siin täitsa meeldib. Tööd ma ei pelga. Tean, et mida rohkem teen, seda rohkem jõuan ja arenen. Mõnikord olen õhtul lausa üheteistkümneni tööl, sest mulle meeldib siin, ja kabinetis ei istu ma kunagi niisama. Laupäeval-pühapäevalgi on majja asja, sest pean üritusi kontrollima või aitama neid läbi viia.»
Sõi end süsteemi sisse
Ta nimetab absurdseks jutte, nagu peaksid keskerakondlased osa palgarahast partei õitsenguks annetama, ja ütleb, et pole üldse mingit vahet, millisesse erakonda Lindakivi juht kuulub. Ise astus ta Keskerakonda, kuna oli pool aastat Tallinna linnavalitsuses töötanud ja end süsteemi sisse söönud. Kõik – see, kuidas inimesed ja süsteem töötavad – avaldas talle sügavat muljet. «Kuid ütlen ausalt – poliitika mind väga ei huvita,» selgitab Katrin.
Naine leiab, et märtsi keskel võeti ta Lindakivis soojalt vastu. Ning rõhutab, et kultuurikeskusse ta tööle ei «saanud», vaid osales konkursil, mõeldes enne kandideerimist hoolikalt järele. «Muidugi meeldib inimestele mõelda välja vabandusi ja põhjusi, kui «lihtsalt» mul edasi liikuda õnnestus.
Siiski polnud see kaugeltki lihtne – mul tuli ennast korduvalt proovile panna, palju õppida ja areneda. Teen sellist tööd iseendaga iga jumala päev. Olen tänulik kõigile intelligentsetele ja abivalmis inimestele elu erinevatest valdkondadest, kes on mulle palju häid õpetusi jaganud. Soovitan inimestel sügavalt uskuda enda võimetesse, aususesse, töökusse ja jääda alati iseendaks,» räägib ta ilmel, et need polegi suured sõnad, vaid midagi täiesti loomulikku.
«Samas ei oska ma teie küsimusele vastata, mis on minu unistuste amet. Praegu pühendan end rõõmuga kultuurimaja tööle – vahvate ideede genereerimine ja nende elluviimine, inimestega suhtlemine ning üldse kogu see loominguline ja organisatoorne tegevus sobib mulle.
Mina olen mina. Olen aja jooksul tasakaalukamaks ja tõsisemaks muutunud. Ma pole läinud uhkeks, sest selline on kord juba minu natuur. Mind kasvatati ka selles vaimus, et inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte rahvuse järgi.»
Katrini ema on venelanna, isa aga eestlane. Vene keel on töökohas tema põhikeel, ja ta ei näe selles midagi taunimisväärset: «Meil on riigis ju palju rahvuskultuure. Tegelikult on kõik kultuurid mingil määral omavahel segatud,» põhjendab ta.
«Toonitan: mina tulin siia, sest tahaksin anda Lindakivile uue hingamise ja uue vungi. Mul on missioon täita – tahan, et keskusest saaks tõesti vahva ja tore koht. Et see oleks koht, kuhu igas vanuses ja igast rahvusest inimesed tahaksid alati tulla. Ka turistid järgmisel aastal, siis, kui Tallinnal on kanda kultuuripealinna tiitel.»
Sõnum noortele: ärgake üles!
Järelkasvu soetamisele Katrin veel ei mõtle, sest praegu on tema elus teised eesmärgid – lisaks kultuuritööle lõpetada ülikool ja astuda magistrantuuri.
Kas aga siis, kui Lindakivile uus hingamine antud, kavatseb ta lahkuda ja end kusagil mujal proovile panna?
«Seda ma ei oska öelda,» vastab Katrin. «Kui oleksite minult viis aastat tagasi küsinud, kas usute, et teist saab kunagi kultuurimaja direktriss, oleksin teid välja naernud. Mu elu on olnud üpris ettearvamatu, olen seda ka ise põhjustanud, sest nii on elu põnevam.»
Viimasel ajal on Katrin tähele pannud, et aeg lausa pudeneb käest – pikad tööpäevad, pingeline koolitempo ning pidevalt on kiire. «Oeh... Te ei kujuta ette, kui pikka aega unistan kas või ühest vabast õhtupoolikust, et saaksin nautida pere või sõprade seltsi, et oleks võimalus teatrisse minna või lihtsalt niisama pehmel diivanil varbaid sirutada ning lugeda mõnd ammuilma pooleli olevat raamatut, näiteks Paul Wilsoni «Vaikust». Kõik argipäevad olen tööl ja nädalavahetusel koolis või raamatukogus õppimas. Saan oma lähedastega aega veeta tõesti harva, kuid olen sellega leppinud. Elus tuleb paratamatult valikuid teha.»
Ja kuigi Katrin usub, et näeb direktrissi kohta ehk liialt noor välja, tahab ta endast veelgi noorematele öelda: «Elu on täis võimalusi, kasutage neid! Ei tohi karta raskusi, mitte miski pole ületamatu. Lugege, reisige, suhelge, õppige ja laiendage oma silmaringi. Ärge ainult raisake oma aega mõttetustele,» kõlab tema sõnum.