Bullterjer tappis taas väikese koera

Uwe Gnadenteich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bullterjer.
Bullterjer. Foto: AP / Scanpix

Laupäeva  keskpäeval langes bullterjeri ründe ohvriks järjekordne koer, seekordne rünnak leidis aset Kristiines.


Munitsipaalpolitsei teatel märkas segaverelise koeraga jalutama läinud noormees läheduses jalutamas samast majast pärit keskealist naist bullterjeriga. Kuna noormees teadis varasemast, et tegemist on agressiivse loomaga, siis otsustas ta kiiresti lahkuda.

Paraku see ei õnnestunud, sest bullterjer rebis end omaniku käest lahti ning ründas noormehe selja taha peitu pugenud väikekoera, lüües hamba loomale turja, hakates teda maruliselt rapsima. Mõlemad koeraomanikud püüdsid loomi lahutada ja bullterjeri omanik koera suudki avada, kuid bullterjeri haare oli tugev. Peagi oli ebavõrdne võitlus läbi.

Noormees jooksis tuppa, haaras telefon, et välja kutsuda politsei. Enesekaitseks haaras ta kaasa kirve, sest koer oli kaelarihmata ning võis olla ohuks lähedaloleval mänguväljakul viibivatele lastele ning sündmust jälgivatele inimestele. Mehega koos jooksis sündmuskohale ka tema abikaasa. Bullterjer hoidis oma ohvrit ikka veel haardes vaatamata asjaolule, et looma omanik oli koerale kaela kinnitanud kaelarihma ning koer oli rihma otsas.

Lõpuks bullterjer vabastas ohvri oma haardest ning väikekoera omanik viis looma surnukeha eemale, inimeste pilgu alt ära. Tagasi pöördudes nägi ta bullterjeri omanikku, kes püüdis sündmuskohalt kiiresti lahkuda. Õnneks aitas teda takistada üks pealtnägijatest ning tõkestas tee. Bullterjeri omanik pidas end üleval agressiivselt, karjudes pealtnägijate peale, sõimates ja ähvardades oma koera uuesti lahti lasta.
Kohale saabunud politsei ja munitsipaalpolitsei fikseerisid olukorra ning kiirabi osutas noormehele, kes oma koera vabastamise käigus oli vigastada saanud, esmaabi. Ootamatult märkasid aga oma surnud lemmikut koju viivad koera omanikud, et bullterjer on taas lahti ning jookseb nende poole. Noored jõudsid siiski varjuda trepikotta. Õnneks suutis spetsiaalselt kohale saabunud koerapüüdja bullterjeri linguga kinni püüda ning toimetas koera loomade hoiupaika. Ühe pealtvaataja sõnul lasi naisterahvas koera meelega lahti hetkel, mil koerapüüdja oli looma autosse paigutamas.
Mupo heakorra- ja koerasektori inspektori Kersti Matkuri sõnul oli tema kohale saabudes oli üleni verine ja puremisest veel lihajäänustega hammaste vahel ning erutusest värisev bullterjer isegi paljunäinud ametnikule õõvastav.
Tõele vastas ka fakt, et bulleterjeri omanik tõesti oma koera koerapüüdja autosse paigutamisel vabastas, kuigi varem oli vastupidises käitumismustris kokku lepitud. Matkuri sõnul on bullterjeri kontol juba mitu rünnet, neist viimane möödunud aasta kevadel, mil vigastada sai laps.
Täna hommikul selgus, et bullterjeri omanik on oma koerast loobunud ning loomade hoiupaiga töötajad peavad otsustama, kuidas koeraga edasi käituda. Esialgu on plaanis proovida koera sotsialiseerimist. Kui see aga tulemusi ei anna, siis tuleb vastu võtta teistsugune otsus.
Kuna viimase kolme nädala jooksul on tegemist kolmanda bullterjeri poolt põhjustatud õnnetusega, pöördus mupo Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikukoerte käitumisnõustaja Tiia Ariko poole, kes bullterjereid ja nende käitumist ning iseloomu hästi tunneb.
Ariko sõnul on bullterjer korraliku koolituse puhul vägagi sõbralik koer, truu perekonnale ja eriti sõber lastega ning teda on kasutatud näiteks päästekoerana metsa eksinud inimeste otsingul. «Probleem on rihma teises otsas. Ei ole olemas tapjakoera, nagu bullterjerit tihti sildistatakse. See kõik on koeraomanikus kinni. Ka kõige leebema iseloomuga koerad võivad halva peremehe ja jõhkra kohtlemise juures muutuda ründekoerteks,» rääkis Ariko-

Tema sõnul on bullterjerite aretamisel viimase paarikümne aasta jooksul võetud uus suund ning enam ei aretata välja võitluskoeri. Ja isegi võitluskoera puhul ei tohi koer kunagi rünnata inimest. Samuti on tema sõnul müüt nö surmahaare ehk lõuakramp, tegemist on koera eesmärgistatud tegevusega oma saaki mitte vabaks lasta.

«Bullterjer on väga enesekindel, tugev ja eesmärgile orienteeritud koer, seega peab kindlasti enne järele mõtlema kui sellist koera võtta. Tema jaoks peab jätkuma aega, tähelepanu, koolitusvõimalust ja armastust ning te saate endale ustavaima sõbra. Seega – probleem on rihma teises otsas, nagu öeldud. Ka praegu on Kristiines ründe põhjustanud koera veel võimalik koolitada, aga see nõuab vaeva. Muidugi ei ole teada, kui ja milliseid traumasid talle on põhjustatud, ka see on oluline faktor edasise otsustamise juures. Ega me ei tea, kumma psüühika rohkem on kahjustatud, kas koera või koeraomaniku oma,» ütles Ariko.
Munitsipaalpolitsei ameti juhataja Raik Saart on koerte rünnete sagenemise tendentsist tõsiselt häiritud ega nõustu väitega, et tegemist on leebe sõbrakoeraga. «See tõug, nii nagu mitmed teisedki võitluskoera tõud on just aretatud «tapjaks». Selliseid koeri ei ole võimalik pidada korrusmajades või korterites. Nende käitumine on ettearvamatu ja kui koera omanik on ka pehmekene, siis on koer karja juht ja tema otsustab, kuidas ta oma territooriumil peremehetseb. Selline koer on sisuliselt relv. Aga kas meile kõigile on ikka kodus relva vaja?» küsis Saart.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles