Loetut seedides on mul hetkel raske öelda, kas olen hämmingus, tunnen kurbust või on see naljakas, kuid kindlasti on piinlik, et nii paljud ikka ja jälle oportunismi õnge lähevad ning enda ja teiste aega millegi nii vastutustundetu peale kulutavad, kirjutab Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur.
Kui ettepanek «koolid südalinnast välja ja koolihooned äripindadeks» oli intrigeerimiseks ja tähelepanu võitmiseks välja pakutud, siis lugesin läbi ja püüdsin heasoovlikult kaasa mõelda. Kaasamõtlemine viis kaastundeni. Lohutasin end, et ehk on autoritel igav olnud ja heaoluühiskonna laiskuses paneb igasugune ärgitus aja kuluma ja tõstab hetkeks vererõhku kõrgemale. Millekski muuks Põhja-Tallinna koolijuhtide seltsingu väljapakutut ma lugeda ei osanud. Jah, mõningase tormi veeklaasis nad selle avaldusega siiski tekitasid.
Tulla linnavolikogu ette sellise absurdsusega – viia parimad koolid (sealhulgas ajaloolised ja parimaid väärtusi pakkuvad) oma ajaloolistest sünnikohtadest välja, võib näidata kahte asja – kas soovivad teadupärast mitte kuigi tugevaid koole juhtivad inimesed avalikku tähelepanu või on nende käitumine lihtsalt ebaadekvaatne, küündimatu, isegi pahatahtlik. Koolijuhid võiksid selliste avalduste produtseerimise asemel parem püüda tegeleda oma koolide arendamisega. Kes kooli kvaliteedi ja progressiga tähelepanu ei suuda saavutada, see valib paraku omale jõukohased vahendid.
Jätan siiski veel abistava võimaluse, et nad tegid lihtsalt nalja, püüdsid ironiseerida, et mis need tõusikud seal asjatavad kesklinnas ja elavad meie kulul. Kui muu ei aita, tõmbame teiste tehtu teerulliga laiaks, nõuame oma osa kätte ja teeme ise liivalossi.
Mõelgem tagajärgedele
Leningradi blokaadi ajal linnast lahkuma sunnitud intelligents sai selle lõppedes koju tagasi vaid ametliku kutse läbi. Võimalikud kutsujad olid aga piiratud linnas selleks ajaks surnud. Nii hävitati tipud selles linnas Teise maailmasõja järel kultuurikihte tasalülitades. Nagu näeme, on tippudest lahtisaamise võimalusi teisigi. Selleks ei ole palju muud vajagi, kui hävitada järjepidevus ja traditsioonid. Eestlaste laulupidude traditsiooni oleme osanud hoida aastast 1869. Inglise muru pügatakse, rullitakse ja hooldatakse aastasadu. Aga siin on ettepanek tarad maha lükata ja lehmad peale lasta. Mul ei ole sõnu.
Kui siiski kulutada mõni rida sisuliseks kommentaariks, siis arendaksin teemat avalduse esitanud koolijuhtide poolt äraspidises vaates. Kvaliteediproovi hiilgavalt läbinud koolid just peaksidki majakana oma teadmisi, kompetentsi ja positiivset mõju näitajate poolest kesisemate koolide poole kiirgama, aidates neid areneda.
Laskem sel haridusemekal ja Eesti rahva uhkusel tukselda just pealinna südames. Vastutustundetu ja naeruväärne oleks pika ajaga saavutatud kvaliteet nullida sellepärast, et rahuldada kellegi kadedust, isiklikku ambitsiooni ja küündimatust kooli taseme tõstmise, hoidmise ja vanemate ning õpilaste usalduse saavutamisel.
Ajalugu mäletades pakun, et rusikareeglitega massikultuuri kehtestada üritades edu ei saavuta – kõige vähem on sellest abi hariduse- ja kultuuri vallas.
Soovin idee algatajatele edu ja tarkust oma haldusvaldkonna äratundmises ja hoidmises. Jätkugu neil selget mõistust ja teravat meelt oma koolide parendamisel ning teistega arvestamisel.
Lisan, riskides isiklikuks muutuda, sest pole minagi enamat, kui vaid väike osa vana ja auväärse kooli loos, aga vägisi hiilib ligi ebameeldiv tunne, nagu oleks keegi mu sahvris moosivargil käinud, katsunud ka teisi uksi ja nüüd üritab esivanemate talus vanavanematelt lastele edasi antud reliikviat pihta panna.