Koolide südalinnast ära kolimise eesmärk ei ole muidugi mitte koolihoonete pealt raha teenimine, vaid see, et kool peaks asuma kodule võimalikult lähedal, selgitab Pelgulinna Gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur.
Tõnu Piibur: koolid lastele lähemale
28. jaanuar 2014, 17:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna koolivõrgu korrastamise põhiküsimus on praegu selles, et nendes asumites, kus lapsed tegelikult elavad, jäävad koolihooned tühjaks. Selge näide on näiteks 37. kool Mustamäel. Või mõni aeg tagasi Sõle põhikool Põhja-Tallinnas. Ümberringi on väga palju lapsi, aga mingil põhjusel on jäetud mulje, et kesklinnas saab jube hea hariduse. Ja siis kõik lapsevanemad sõidavad iga päev oma lastega kesklinna. Umbkaudse arvestuse kohaselt on kesklinnas koolipäevadel 7000 autot rohkem kui koolivaheaegadel.
On loodud imidž, et kesklinnast saab hea hariduse ja kõik suruvad ennast sinna, kuigi sellega kaasneb transpordiprobleem. Tegelikult ei saa sealt paremat haridust, see on usutavuse küsimus. Tegelikult peab linn ju tagama hea hariduse kõikidele Tallinna kodanikele.
Ei ole mõtet pidada kesklinnas neidsamu koole, mida linnaservas, kus inimesed tegelikult elavad, tuleb kinni panna. Nüüd on küsimus, et kui Mustamäel tuleb üks kool kinni panna, siis kas on mõistlikum panna kinni panna kool Mustamäel või on mõistlikum panna kinni kool seal, kus tegelikult lapsi ei ela.
Kinni tuleks panna kõik südalinna koolid, kus on ülelinnaline vastuvõtt, sest nende läheduses tegelikult lapsi ei ela. Seal ei saa kedagi elukohale lähimasse kooli määrata. See, kas saata mõni selline kool laiali või kolida ta täies koosseisus südalinnast ära, on valiku küsimus.
Kui me oleksime ettevõtjad, kellel on näiteks poodide kett, siis meil ei ole mõistlik pidada üleval neid poode, mis ei tooda kasumit. Me paneksime need poed kinni. Aga kui meil on koolide kett või võrk, siis me ettevõtjana peaksime mõtlema, et millises majas me saaksime teha midagi mõistlikumat kui kool. Aga koolihariduse puhul me ei mõtle nagu ettevõtjad, me mõtleme emotsionaalselt, me mõtleme ajaloolise tausta peale. Et eluaeg on siin kool olnud ja me arvame, et see on hea ja jätkamegi niimoodi. Aga majanduslikku põhjendust sellele ei ole, kuigi see on maksumaksjate ehk meie kõigi raha eest toimuv tegevus.
Me peame maksumaksja raha eest koole kesklinnas, kus pole õpilasi. Ja me paneme koolid kinni seal, kus õpilased tegelikult elavad. Põhja-Tallinna näitel: Sõle põhikool pandi kinni, sest keegi sinna ei läinud. Aga samas kõrval minu juhitavas Pelgulinna gümnaasiumis on juba üle 900 õpilase. See on Tallinna üks suuremaid koole, aga see ei ole mõistlik.
Me peaksime mõtlema koolihariduse peale vähem emotsionaalselt. Me peaksime mõtlema, et see on meie kõigi raha, meie kõigi panus sellesse haridusse, mida saavad meie kõigi lapsed. Ja kas meie kõigi laste koolis käimise puhul me peame lähtuma retoorikast, et kesklinnas on hea haridus ja kuskil on veel meie lapsed, kes ei saa nii head haridust. Ja siis me peame kesklinnas neid koole üleval sellepärast et seal on hea haridus.
Kooli juurde on vaja ujulat ja staadioni. Kool peab olema kodule võimalikult lähedal, et õpilasel oleks vaja kooliteel võimalikult vähe ristmikke ületada ja et ta ei peaks kooli autoga sõitma. Läheb tõukerattaga, seljakott seljas ja jõuab lõunaks koju. Õhtul käib samas koolis huviringis.