Tallinncity ja Eesti Korteriühistute Liidu aktsioon «Otsime pealinna parimat naabrit!» sai vastuseks vahvaid lugusid eri linnajagudest. Selgub, et toredad naabrid aitavad koogiteol muna ja suhkruga, kastavad vajadusel lilli ning lõbustavad naabreid mõne üllatava trikiga!
«Heade naabrite olemasolu on see, mis teeb kortermajast õige kodu. Naabrite omavaheline läbisaamine on täpselt sama oluline kui kenasti renoveeritud maja, sest just sellisesse koju on tore tulla,» rääkis Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse Liige Urmas Mardi. «Ka see aktsioon näitas, et Eestis on palju vahvaid kaasmaalasi, kes naabritega lähedaseks saanud ning koos saadakse asjadega palju paremini hakkama. See ongi ühistegevuse mõte.»
Kalamaja kommuun: naabrid kui üks pere
Kristi kirjutas meile Kalamajast: «Majas on väikesed, 25- ruutmeetrised korterid, kus elatakse üksi või kahekesi. Algselt olin seal n-ö üksi, koos võõraste naabritega, kuid aja jooksul, kui keegi sealt ära kolis, lubas maja omanik alati ise üüriniku otsida. Nüüdseks kutsume me seda maja Salme kommuuniks, sest seal elab oma sõpruskond, kellega koos tee- ja koogiõhtuid teeme või suuremaid sööminguid,» rääkis ta. «Talve tulekul aitame üksteisel kütta. Kui naaber teatab, et jõuab hilja koju, siis pole probleemi tuld teha sellel, kes parasjagu kodus on. Ei ole harv juhus, kui lisaks oma ahjule, jooksen veel kahe naabri kortereid pühapäeval kütma, et kui nad maalt tulevad, pisutki soojem oleks,» seisab tema kirjas.
Naabrite koertega käiakse vajadusel jalutamas, taara korjatakse kokku ja viiakse korraga ära, saadud raha eest ostetakse puhastusvahendeid. «Lisaks asjade laenamine - föön, riiv, terav nuga, sibul, piim....mis iganes....kui kiiresti midagi vaja, siis tulevad appi naabrid. Naabripoiss viib autoga poodi, kui poest vaja suurem kogus asju osta ning vajadusel laenab autot. Suvel käisime koos ka Patarei vanglas ja Kiek in de Kökis ekskursioonil. Pole probleemi pidutsevate naabritega, sest kui on pidu, siis on kõik naabrid ka kohal!» räägib Kristi.
«Seda kommuuni on raske kirjeldada. Uskumatult tore on elada sellises keskkonnas, kus on omad inimesed, kuuldes, et keegi trepikojas liigub, siis võib ukse kohe lahti teha ja tead, et keegi omadest on koridoris.Selles toredas majas elavada naabrid on Kati ja Silver, Sander, Birgit ja Kristo, Marika, Kädi ja Raul, Kadri, Margarita ning mina, Kristi.»
Krutskeid täis tüdrukud Mustamäelt
Rauno kirjutas meile: «Suve keskel asusin elama Tallinna, naabriteks olid kaks türukut. Ühel laupäevahommikul pidime poistega tööle minema, aga oli kiire ja raske hommik, unustasin ukse lukku keerata. Koju tulles oli terve tuba toidukilega kaetud, alustades ukseavast, toolid, jalanõud jne. Külmik oli kinni kleebitud ja kõige parema nalja avastasin, kui hakkasin muna praadima - keegi oli munakarpi pannud keedumunad!»
Nii kirjutabki Rauno, kuidas tema naabrid Signe ja Karin leiutasid parima turvasüsteemi. «Kõik see toimus iga kord, kui nad mul külas käisid, ikka tegid selliseid krutskiga üllatusi. Aga nad on ka maailma parimad kokad ja teemeistrid, kõige paremad ja heasüdamlikumad naabrid, kes mul kunagi on olnud,» räägib Rauno.
«See aeg, kui olin nende naaber, oli suurepärane. Õige naaber osakab teha nalja, süüa ja pidu panna ja nemad oskavad seda kõike ülivõrdes!»
Trepikoja vanaema tädi Evi ja kahe-pere-peod kesklinnast
«Meil olid kesklinna kortermajas maailma parimad naabrid - Viilukad ja tädi Evi,» kirjutas meile Anu. «Arvasin, et sellised suhted kujunevad välja vaid pisikestes maakohtades, mitte suurtes kortermajades, kuid oma rõõmuks eksisin.»
« Viilukatega n-ö leidsime teineteist tänu ühevanustele lastele, kellele otsustasime üheskoos kahe-pere- jõulupeo korraldada. Sellest algas väga tihe suhtlus: jagasime laste lasteaiast toomist, õhtust hoidmist, laenutasime vastastikku puuduolevaid toiduaineid (nt koor hommikukohvile, suhkur juba valmivale tainale jne),» kirjutas ta.
«Kui naabrinaine poodi läks, küsis ta ikka, kas mul ka midagi vaja on, et tema toob. Polnud harvad olukorrad, kus meie laps siirdus kohe peale lasteaiast tulekut naabrite juurde, et üle vaadata, kas seal on meelepärasem õhtusöök. Nii sain teada, et mu lapsele meeldib ka lillkapsa püreesupp, mida ta kodus suu sissegi ei pannud. Kui naabrinaine küpsetas saia või kaneelirulle, saatis ta lapsega neid ka meie perele. Aastaid tähistasime koos kõiki sünnipäevi, koolialgust, lasteaialõppu, jõule. Kuni nad sel suvel meie majast ära kolisid,» meenutas Anu.
«Tädi Evi on teine tore naabritädi samast majast ja samast ajaperioodist. Imetlesime alati tema reibast ja alati head tuju. Ehkki liikus ta ratastel abitoolis ja tervis ei olnud vanuse tõttu just kõige parem, ei virisenud ta kunagi. Tuttvaks saime temaga tänu tuletõrjeandurile, mis ta korteris kartulite kõrbemise peale tööle hakkas. Temaga oli põnev vestelda, sest ta oskas ka keerulistest eluseikadest põnevalt - isegi muhedalt - rääkida ja salme teadis ta ka igaks elujuhtumiks,» kirjutas Anu.
«Kõige pikem jõulusalm oli ka alati temal! Ta oli nagu meie trepikoja vanaema, kes ei peljanud võtta aeg-ajalt ka naabrilapsi hoida, andis tasuta kasutada lastega perele oma majasisese parklakoha ja tõi omaküpsetatud kooki. Ka võis tema juurde minna jahu vm toiduaine laenutamispalvega. Tema uksed olid alati avatud martidele-kadridele,» meenutas Anu.
«Tädi Evi korraldas nendel aastatel meile ja Viilukate perele piduliku vastlasöögi päris hernesupi ja vastlakuklitega ning meil oli au olla ka tema 80. aasta juubelipeol. Kui ka meie pere sellest majast ära kolis, oli tema juures n-ö pidulik ärasaatmisõhtu, kuhu olid kutsutud kõik selles trepikojas tihemini läbikäivad inimesed. Ehkki tänaseks ei ole me enam päris naabrid, suhtleme jätkuvalt edasi pika maa tagant ja kutsume üksteist jätkuvalt naabri-Kaja, naabri-Taavi, naabri-Evi ja naabritüdrukud,» lõpetas ta oma kirja.
Armas naabripere Nõmmelt
«Minul on imearmas naabripere. Elab seal koos kolm põlvkonda inimesi - kaks last, ema-isa ja vanaema. Tihti käib nende juures ka vanavanaema. Ülisõbralikud, alati abivalmis ja tugevate peresidemetega,» kirjutas meile Heli Nõmmelt. «Näen erilist hoolivust, kuidas pereliikmed suhtlevad omavahel. Elame kõrvuti kruntidel üle kaheksa aasta. Olen näinud väikeste laste suureks sirgumist, olen olnud tunnistajaks, kui pere tabab lein.»
«Imearmsad on hetked, kui nad kutsuvad mind oma pika söögilaua taha, vahel ühistele õhtusöökidele, aga päris tihti teed jooma. Oleme vajadusel kastnud teineteise kruntidel lilli, kui üks peredest eemal viibib. Kuldsete kätega naabrimees on alati abiks, kui ühtäkki miski asi majapidamises katki läheb või on vaja mehejõudu mingi asja tõstmisel,» kirjutab ta.
«Imetlen selle pere traditsioone, kuidas alati oodatakse koju saabumata pereliiget, et ikka koos söögikorda alustada. Nauditakse teineteisega koosolemist, tuntakse huvi, kuidas pereliikmete päev on möödunud. Iial pole ma kuulnud, et neil oleks erimeelsusi või seda, et keegi oleks kellegi peale häält tõstnud. Tõeliselt eeskujulik pere ja olen rõõmus, et just nemad minu naabriks sattusid!»