Raamatu «Margaret Thatcher. Kõned ja intervjuud» esitlusel viibis ka ettevõtja ja Liberalismi Akadeemia tegevjuht Rain Rosimannus, kellelt Tallinncity küsis kommentaari Eesti poliitilise hetkeolukorra kohta ning arvamust, kas Eesti vajaks Raudset Leedit.
Mida on tarvis praeguses Eestis, et tekkinud keerulist olukorda lahendada?
Majanduskriis ei läinud meist jälgi jätmata mööda ning küllap iga inimene teab, milliseid kompromisse ja unistuste kärpimisi on tulnud teha. Frustratsioon peab kuidagi väljapääsu leidma, nii et tekkinud olukorras pole midagi ebaloomulikku. Aga ma usun, et kõik, ükskõik kas koalitsioonis või opositsioonis, tahame, isegi kui üksteise peale vahel röögime, et Eesti oleks parem paik. Tasuks lihtsalt kriitika eel tunnistada seda, mis on hästi. See viiks asjad õigesse proportsiooni ja looks õhustiku saamaks aru, et räägime ühest ja samast asjast ja soovime elu paremaks teha.
Kas Eestil on oma Margaret Thatcher või kas sellist poliitikut on tänases Eestis üldse vaja?
Kui me räägime kindla käega liidritest ega keskendu sellele, et Eesti Thatcher peaks ilmtingimata olema naine, siis on meie vaated Thatcheri vaadetega üsna lähedased ning ta on oma selge maailmavaate ja kaine meele ja tugevusega meile eeskujuks. Reformierakonnal on olnud õnn omada kogu aeg selliseid liidreid. Eestil on praegugi kindlakäeline juht.
Kuid rahvas pole rahul?
Sellised juhid, keda kõik jumaldavad, kipuvad olema Kesk-Aasias ning sel juhul pole ma päris kindel, kas rahvas neid ka päriselt nii palavalt armastab. Kui sul on selged poliitilised vaated, on nendele ka oponendid ja see ongi demokraatia. Kõik ei saa olla ühte meelt, saab valida kas ühe või teise ilmavaate. Muidugi saab alati luua laiapõhjalisi koalitsioone, kuid sajaprotsendiliselt on Eesti rahvas ühe mütsi all vaid sõja või mõne katastroofi korral. Ja seda me keegi ju ei taha.
Kuidas vaatate Laine Randjärve hinnangule, et naistel on Eesti poliitikas raske?
Olen seda meelt, et naisi tuleb usaldada, küllap nii on, nagu nad ütlevad. Samas ega mehed ka rauast pole - poliitika on, kui teda hingega teha, kõigi jaoks raske ala. Kriitikat on palju, tunnustust vähe või tuleb see kunagi hiljem, ajaloos. Niii et ma ei oska öelda, kas naistel on raskem kui meestel. Mõnikord ehk saab naiseks olemist poliitikas ka ära kasutada, aga ma olen selles osas ka täielik võhik, sest ma olen mees.
Samas, mida arvate kommentaarist noore naispoliitiku kohta, et tema ilusate silmade all võiks olla kinnine suu – kas mehed ise suruvad naisi poliitikas alla?
Ma arvan, see on üle võimendatud. Arvatavasti on põhjuseks see, et võitlev feminism murrab sisse lahtisest uksest ning tekitab vastureaktsiooni – usutavasti ei tahaks ka ükski mees kuulda, et tema argumente võetakse tõsiselt vaid seetõttu, et ta on mees. Ma pigem arvan, et naised on targad ja alahoidlikud. Nad saavad aru, et poliitika on emotsionaalselt kurnav ja võitluslik ning see ongi põhjus, miks pole naised seda eluala valida tahtnud. Mingeid muid klaasseinu pole. Ehk on meil poliitika lihtsalt natuke rohkem võitluslik kui mõnes rahulikumas ühiskonnas, poliitiline kultuur on teistsugune.
Kuidas on lood naistega Reformierakonnas?
Mina pole Reformierakonnas kohanud soost lähtuvat vahetegemist. Vaadatakse pigem, kas sul on midagi öelda või mitte ning kas öeldu tundub ka teistele arukas.
Üks naine valitsuses – seda on ikka vähe. Kuidas seda muuta?
Kõigepealt tuleks naisi üldse julgustada rohkem poliitikasse tulema, et proportsioonid muutuksid, küll siis muutub see ka valitsuse tasandil. Seal pole eelarvamusi ja hoiakuid, aga valida saab vaid nende hulgast, kes olemas on.