PÖFF: Ida (Ida)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aasta üks hinnatumaid Poola filme on kantud tunnetest, mis näivad viimastel aastatel Ida-Euroopa kinos üha aktiveeruvat: räägitakse vahetumalt oma riigi minevikust ja traumadest, mida sõda ja sellele järgnenud riigikord kaasa tõid.
„Ida” teeb seda kahe naise silmade läbi. Orvuna kasvanud Ida on terve elu kloostris elanud. Enne nunnaks pühitsemist läheb noor neiu mõneks päevaks külla tädi Wandale, kes on kommunistliku režiimi tuules jõudnud kõrgele juristikohale. Sellest hoolimata on Wanda elus märgata rahutuid, süütundest kantud alatoone. Ida saab Wanda käest teada, et nende suguvõsa oli juudi rahvusest. Seejärel asuvad nad teekonnale, et otsida jälgi Ida vanemate saatuse kohta. Nende rännak viib sügiseselt kõledasse maapiirkonda, kus endiste elanike majadesse on asunud uued, tõredad ja sõnakehvad inimesed. Nii mõnelgi kohalikul on osa üksikute juutide pääsemises, teistel seevastu represseeritute kadumises ...
1960ndate alguses kulgeva tegevusega retrofilmil on melanhoolse road-trip’i hõngu. Operaator on loonud suurepärased mustvalged kaadrid, milles valgus jutustab juba poole loost. Tundlik ja intiimne linateos tungib sügavale ajastu südamesse, seades maised perspektiivid kõrvuti ühele skaalale igavikulisega. „Ida” võitis Londoni filmifestivalil parima filmi preemia ning Toronto filmifestivalil FIPRESCI auhinna.
Martin Oja / PÖFF
Poola 2013