Ita Ever särab oma 60. lavasünnipäevale pühendatud näitemängus endises hiilguses.
Teatriarvustus: daamitapjate lõbus lõpp
8. november 2013, 08:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis juhtub siis, kui traditsioonilise kellaviietee asemel juuakse teed kell kolm päeval? Nii nagu on kavatsenud seda Ita Everi kehastatud vanaproua Louisa oma Londonis Kings’s Crossi raudteejaama lähedal asuvas majakeses, kutsudes teed jooma ka oma sõbrannad.
Sellele, kes on kõik oma panused teinud kella viiele, tähendab niisugune ajanihe mõistagi katastroofi.
Repliikide tulevärk
Ameeriklase William Rose’i stsenaariumi järgi 1955. aastal ja 2004. aastal uue versioonina esilinastunud, 2011. aastal aga Graham Linehani dramatiseeritud briti mustas komöödias «Teed juuakse kell viis» («The Ladykillers») on «selleks» pangaröövlite kvintett eesotsas jõugu aju ja peamehe, end professori ja doktorina esitleva Markusega (Lembit Ulfsak).
«Kvintett» on siin lisatähendusega, sest röövlid varjavad end keelpillimuusikute (neli viiulit ja üks tšello) maski taha.
Markus on lugenud kohalikust ajalehest Louisa Wilberforce’i kuulutust maja ülakorruse väljarentimise kohta ning plaan kasutada seda pangaröövi harjutamiseks ja baasiks ongi sündinud.
Vanaproua on rõõmus, saades teada, et tema juures valmistub esinemiseks kuulus keelpillikvintett. Professor kutsub kamraadid kohale ja esitleb neid Wilberforce’ile. Igaühel on oma legend, kuigi meeste välimus ja kõnepruuk räägib kõigest muust, ainult mitte muusikutest.
Markus peab oma röövimisplaani geniaalseks. Ainult lõpp olevat puudu. Sellesse haaratakse kaasa ka proua Wilberforce ning «miljonimäng» võib alata. Kui ainult poleks seda eksitavat kella kolmele nihutatud kellaviieteed!
Edasi hakkab juhtuma, nagu ikka ühes heas komöödias juhtub: ootamatud käigud, üllatused, sisse- ja väljarääkimised, repliikide tulevärk. Etenduse lõpuks röövlid «haihtuvad» – mis tuletab natuke meelde Agatha Christie «Kümmet väikest neegrit» – ja hoopis proua Wilberforce’ist saab miljonär.
Ita Ever, kelle kuuekümnenda (!) lava-aasta tähistamiseks ta poja Roman Baskini lavastus ongi mõeldud, särab «vana daamina» endises hiilguses. Rollis on midagi Miss Marple’ist, aga ka sedasama oma noorusesse kinni jäänud «eestiaegset» (antud juhul küll viktoriaanlikku) naist, kellena me nägime Everit juba Andrus Kivirähki «Vombatis».
Everile sekundeerib vääriliselt – nagu roll ette näebki – «intellektuaalne röövel» Lembit Ulfsak. Ka teiste röövlite karakterid on selgelt markeeritud: jõhkard, aga hea südamega (tema vastustab Wilberforce’i tapmist) Üksraund (Tõnu Kark), totulik major Courtney (Martin Veinmann), sama äpulik Harry Robinson (Egon Nuter) ja tõeline kantpea Louis Harvey (Ain Lutsepp), kellel viiulikast käes nagu laskevalmis automaat.
Naerda saab kõvasti
Roman Baskinile on see uuslavastus tänavu juba mitmes. Suure menu pälvisid nii «Hamlet» kui ka «Preili Julie». Olen mõlemat näinud ja tunnustanud.
Graham Linehani lavale üle kantud filmistsenaarium jätab alles briti musta huumori, välise tegevusjoonise, aga filmis (olen näinud vendade Coenite 2004. aastal valminud versiooni, mille peaosas on Tom Hanks) mõjuvaid suuri plaane pole teatris kuidagi võimalik esitada. Kui just mitte videot kasutada.
Tõenäoliselt on lavastuse formaat ette kirjutatud, lavastajal oma tõlgendusega – nagu hiilgas sellega «Hamlet» – poleks siin ka midagi peale hakata. Mängivad tekst ja olukord.
Naerda saab kõvasti. Esietenduse konarused (tempo takerdumine, mõned sisselõiked üksteise repliikidesse) lihvitakse edaspidises mängus sirgeks. Kuigi tegemist on absurdikomöödiaga, ei puudu selles oma moraal, mille vaataja viib endaga saalist lahkudes.
Professor Markus küsib proua Wilberforce’ilt: «Kumb on suurem kuritegu, kas panga asutamine või selle röövimine?»
Kes läheb teatrisse, saab teada, mida vastas Wilberforce.
Ja mida vastaksite teie?
Teater
Graham Linehan
«Teed juuakse kell viis»
Inglise keelest tõlkinud Liisi Erepuu. Lavastaja Roman Baskin. Kunstnik Maret Tamme. Valguskunstnik Margus Vaigur
Eesti Draamateatri esietendus 3. novembril suures saalis