Üraskid teevad kunsti

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Laurits, «Gordioni sõlm» (2013).
Peeter Laurits, «Gordioni sõlm» (2013). Foto: Repro

Peeter Laurits üritab juba pikemat aega loodust galeriisse tassida. Sammalt, mulda ja käbisid ta siiski otseselt kohale ei too, tema meediumiks on peamiselt foto. Seega on kogu loodus kahemõõtmeliseks pressitud, kenasti ära lakeeritud ja igati küps ohutuks tarbimiseks.

Selle näituse peategelasteks on üraskid, meie peamiselt metsakahjuritena tuntud kaasteelised, kelle puukoore alla uuristatud graafilisi käike pole imetlenud mitte ainult pühendunud looduseuurijad, vaid igaüks, kel on tulnud elus ette näiteks puid laduda või mõne vana maja juures toimetada.

Nende putukate tehtud mustrid on tõepoolest väga ilusad, ja see on üks Lauritsa näituse peamisi sõnumeid.

Ilu pole aga vaid visuaalne kategooria, sellele lisab vürtsi semiootiline tasand ehk mõttemängud, mis annavad visuaalsetele kujunditele tähendusi. Tähendused on seotud teadmisega, sest kui inimene millestki ööd ega mütsi ei jaga, siis tema peas tähendusrikkaid seoseid ei teki.

Laurits on aga tark inimene ning leidnud hulgaliselt paralleele üraskikäikude ornamentikale. Tõepoolest, siin võib leida sarnasusi etnograafiliste mustritega, orientaalse sümboolikaga, vanainimese näokortsudega, kosmiliste süsteemide ja metrooskeemidega. Ehk isegi feminiinsete sugutraktidega, nagu autor näituse saatetekstis mainib.

Edasi võiks nende seostega teha mida iganes, järeldada midagi maailma toimimise ja elu mõtte kohta näiteks. Laurits nii kaugele ei lähe, ta paneb paralleele moodustavad visuaalsed kujundid lihtsalt fototöötlusprogrammiga kokku. Ja nii ongi, midagi keerulisemat siin polegi.

Tulemuseks on ilusad pildid (lisaks ka üks ilus padi, üks ilus sirm ja üks ilus video), millesse on salvestunud linnastunud tarbimisühiskonna loodusromantikutele nii mugavas vormis kogu looduse ilu ja müstika.

Kuna ilu ja müstika on defineerimatud ning elu olemus senimaani ka teadusele suhteliselt hämar, siis vabastavad need ilusad esemed vaataja nii edasimõtlemisest kui ka tülikast vajadusest reaalselt saapad jalga tõmmata ja metsa loodust nautima minna. Lauritsat peetakse üldiselt kujutavkunstnikuks, seda tõendab kas või lähikunstiajalugu. Ka ise identifitseerib ta end sellega, seda näitab tema žest ironiseerida näituse saatetekstis kunstimaailma äraleierdatud ja õõnsa, võõrsõnadest kubiseva retoorika üle.

Lauritsa kunstikäsitlus on aga omane pigem tarbekunstile, mille funktsioon polegi representatsioonikriitiliselt polümorfseid konstruktsioone kosmogoonilisteks meemideks dekonstrueerida.

Talle on olulised tehniline meisterlikkus, kvaliteetsed materjalid ja kunstitarbijale eelkõige esteetilise elamuse pakkumine.

Peeter Laurits

«Logos ja Mythos»

Avatud 9. novembrini Tallinnas Vaal-galeriis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles