Tallinna rae korraldusel jagati praeguse Pärnu maantee, Tondi liivakute, Mustamäe tee ning Endla ja Koskla tänava vaheline ala 17. sajandi keskel 46 maalapiks.
Löwenruh’ suvemõisas sai lustida, tervist parandada ja kala mekkida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks tükeldati 3–4 aastat hiljem veel praeguse Paldiski maantee, Mustamäe tee ja Haabersti mõisa piiri vaheline maa ning loovutati sealsed krundid loosi teel raehärradele, gildivanematele ja teistele mõjukamatele linnakodanikele. Kogu seda ala hakati nimetama Christinenthaliks ehk Kristiine oruks.
Kuivenduskraavide rajamisega vähenes märgatavalt sealsete alade suurim probleem, liigniiskus, ja peagi kerkisid kruntidele linlaste suvemajad ehk suvemõisad. Hoonete ümber sirgusid puud ning enne Põhjasõda oli Kristiine heinamaa juba tundmatuseni muutunud.
Tollal rajatud kuivenduskraavid on veel praegugi mõnes kohas nähtavad. Need mõjutasid nii esialgsete teede kui ka hilisemate Lilleküla tänavate (Linnu tee, Nõmme tee, Tihase, Tedre, Räägu jt) kujunemist.
Restoran ja lasketiir
Tallinna Gümnaasiumi matemaatikaprofessori Heinrich Julius Woltemate 1689. aasta linnaplaanil on fikseeritud mitmed suvemõisad. Hilisema Löwenruh’ suvemõisa kohal asunud maavaldust tähistati kirjaga «Straalborn, Evest».
Selle suvemõisa juurde suundus Mustamäe nõlvade lähedal allikatest alguse saanud Mustjõe oja. Selle üks haru suundus mööda praegust Mustamäe teed Paldiski maantee nurgani ning teine lookles Marja tänava ümbruses, suundudes Mustjõe suvemõisa poole.
Põhjasõda katkestas pikaks ajaks järjepidevuse Tallinna arengus, paljud Kristiine heinamaal asunud suvemõisad hävisid. Praeguse Mustamäe tee ja Linnu tee nurgal asunud suvemõis jäi sõjast ilmselt puutumata, sest see anti pärast Tallinna kapituleerumist 1710. aastal Eestimaa viitsekuberneri Friedrich von Löweni valdusse. Tema nimest tuleneski Löwenruh’ suvemõisa nimi.
18. sajandi lõpul läks suvemõis kindral Friedrich von Roseni valdusse, tema järgi sai see eestikeelse nimevariandi – Roosna mõis. Uus omanik lasi ehitada hooneid, planeeris kauni pargi koos kanalite, saarekeste ja rohkete sildadega.
1798. aastal avati Löwenruh’ suvemõisas lõbustus- ja kümblusasutus. Inimesed võisid külastada restorani, kondiitriäri, tantsusaali, keeglirada, lasketiiru ja ravikümblusasutust. Linnu tee ääres oli allikas, mis sisaldas rauda, väävlit ja muid kasulikke aineid.
19. sajandi I veerandil hakkas Lilleküla tähtsus supelasutusena vähenema, Kadrioru puhkepiirkond oli kujunemas võimsaks konkurendiks. See mõjutas ka Löwenruh’ suvemõisa käekäiku. Veerand sajandit seisis mõis kasutuseta ning hooned hakkasid lagunema.
19. sajandi keskel taastati peahoone ja park ehitati põhjalikult ümber. Mõisa kirdeossa ehk praeguse Räägu tänava poolsesse külge rajati kalatiike, mida võib praeguseni näha. Kokku oli 19 suurt kalatiiki – see oli tulus tegevus ning kalu müüdi ka Peterburi.
Tõsiseks tagasilöögiks suvemõisale oli 1886. aasta tulekahju, hävisid mõisahoone ja mitmed abihooned.
Eesti Vabariigi ajal majandas 26 ha suurust Löwenruh’d Anna Graf. Lisaks kalakasvatusele oli tal suur lüpsikari.
18. veebruaril 1936 müüs Graf oma majapidamise ASile Kopli Kinnisvarad. AS Kopli Kinnisvarad oli edukas ettevõte ning kavandas kalakasvandust laiendada. 1930. aastate lõpus oli päevakorral mõte rajada suvemõisa kõrgem aiandusinstituut. Paraku tõmbasid 1940. aasta sündmused plaanile kriipsu.
1945. aasta aprillis hakkas suvemõisas tegutsema EKP põllumajanduslik abimajand. Tolleaegsetes dokumentides torkab silma võimukate ametnike sekkumine üksikküsimustesse.
Imekombel säilinud dokumendid näitavad, et abimajandile kuulunud elumajast sunniti lahkuma ainuke kalakasvatuse spetsialist ning korter anti juhuslikule inimesele.
Tallinna kalurikolhoos
1948. aasta mais hakkas endises suvemõisas tegutsema kalakasvatus Löwenruh. Sama aasta septembris allutati see Tallinna Kalakombinaadile ning nimetati Löwenruh’ tiigimajandiks. Suvemõisas asus tol ajal lisaks elumajadele sepikoda, ait, ruumid tööriistade ja transpordivahendite hoidmiseks. EKP abimajandi ajal ehitatud juurviljahoidlat kasutati kala-, soola- ja õlilaona.
Tiigimajandil oli kaks lehma ja 60 siga. 1949. aastal läksid majandi alluvusse ka teisel pool Mustamäe teed asunud endised Lobjaka kalatiigid koos 6,2 ha suuruse pargiga. Majandis oli ametis kuus töölist, aasta jooksul anti müüki üle 30 000 forelli ja 3600 karpkala.
1949. aasta lõpul või 1950. aasta algul muudeti tiigimajand kalurikolhoosiks Löwenruh ja 1950. aasta mais Tallinna Kalurikolhoosiks. Paralleelselt oli kasutuses ka Tallinna Kalamajandi nimi.
Forelle kasvatati kunstlike söötade abil, mille hulka kuulusid ka õlletööstuse jäägid. Vitamiinidena lisati söötadele nõgeseid ning sideaineks jahutolmu. Kunstliku sööda abil kasvatatud forell kaalus kaheaastaselt 200–250 grammi.
Kalamajand likvideeriti 1957. aastal. Edasi kasutati suvemõisa territooriumi laona ning hiljem asusid unarusse jäetud pargis üksikud elumajad ja kättesaadavast materjalist kokkuklopsitud abihooned.