Tihti juhtub, et kriitikutelt materdada saanud film osutub publikule söödavaks. Kui mõni filmitegija või ajakirjanik nüüd ütleb, et Peeter Võsa «vaba ühiskonna tõsielufilm» «Toompea sündroom» oli saast, mõtlevad paljud vastupidi.
Neeme Korv: Tallinn raiskab!
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
13. jaanuar 2010, 10:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku on viga juba eelduses. See nimelt ei ole film. Kirjanik Andrus Kivirähk on pealinna olukorda võrrelnud okupatsioonirežiimiga, mis tuleb üle elada. Okupatsiooni juurde kuulub teadagi propaganda, mis võib mõnel juhul olla võimas kunst. «Toompea sündroom» ei ole ka propaganda.
See on surmigav pooletunnine suvalisest pulmavideost viletsama pildikeelega amatöörlike võtete rida, miksitud mõne intervjuuga ja läbinämmutatud arhiivikaadritega, igasuguse kandva teljeta.
Sellesse maetud 400 000 linna krooni tuleks tegijailt tagasi küsida. Kuluks ju masuajal marjaks, et linn saaks tõesti aidata, nagu enne valimisi kuulutas, selmet raisata.
Ma ei ole olnud Võsa talendi imetleja, aga tal on vaieldamatult võime telepublikut köita. Olen arvanud, et sinna juurde kuulub ka teatud eneseuhkus ja -kriitika, mis ei luba ilmse ebaõnnestumise korral oma nime sellega siduda. Ilmselt eksisin.