17. septembril Postimehe Tallinncity portaalis ilus minu arvamuslugu ««Töötab!» ei kehti Tallinna taksonduse puhul». Selles tõin välja üldise olukorra ja valupunktid Tallinna taksonduses. Alloleva artikliga pakun välja võimalusi, kuidas Tallinn saaks teiste Euroopa pealinnade eeskujul olukorda parandada.
Euroopa Liidu tasemel on reguleeritud nii õhu-, vee-, tee- kui ka rongiliiklus. Praegu on Euroopa parlamendi transpordikomisjonil käsil eelnõu lennureisijate õiguste kohta. Olen koos kolleegidega aktiivselt tegev selle väljatöötamisel, nagu ka laiemalt reisijate õiguste kaitsmisel.
Minu viimaste aastate töös transpordikomisjonis ongi just reisijate õiguste kaitse olnud üks olulisemaid teemasid. Taksosõitjad on tarbijad nagu kõik teisedki ning nende õigusi tuleb samamoodi austada ja tagada. Samas ei ole ma kindel, kui põhjendatud oleks taksonduse Brüsselist reguleerimine.
Üksnes kurtmisest ja vigadele tähelepanu juhtimisest on teadupärast vähe kasu. Seetõttu toon siinkohal välja mõned konkreetsed näited meetmetest, millega saaks hea tahte korral kohaliku omavalitsuse tasemel olukorda parandada. Täpsemalt võrdlen teiste Euroopa riikide pealinnade ning Tallinna taksoveo eeskirju.
Sõiduki seisukord
Taksoveoks kasutatavale sõidukile esitatakse kindlad nõuded. Euroopa Liidu tasandil pole need eraldi reguleeritud, jäädes liikmesriikide otsustada ning seal enamasti kohaliku omavalitsuse pädevusse.
Lääne-Euroopa pealinnadest võib tuua erinevaid näiteid. Londoni taksodele on sätestatud üksikasjalikud nõuded, alates kerevärvi seisukorrast kuni põrandamattide materjalini. Sõidukid läbivad kord aastas Transport for London’is (TfL) ülevaatuse.
Berliinis on nõudeid sõidukile kokku vähem, ent kindlaksmääratud on näiteks sõiduki värv (kreemikasbeež) ning spetsiaalse taksode alarmsüsteemi olemasolu. Taksoregulatsioonidega tegeleb seal LABO (Landesamt für Bürger- und Ordnungsangelegenheiten).
Hinnakujundus
Mis tariifidesse puutub, siis eelnimetatud pealinnades on ka need ühtselt kehtestatud. Pean silmas, et kehtivad kohaliku omavalitsuse tasemel kehtestatud kohustuslikud tariifid, millest vedajal ei ole õigust kõrvale kalduda.
Londonis on kolm tariifi, mida uuendatakse TfLis igal aastal: üks tööpäeva jooksul sõiduks, teine õhtuks ja puhkepäevadeks ning kolmas sõiduks öösel ja pühadel. Berliinis kehtib neli tariifi: tänavalt hõigates lühitariif, päevane ja öine lennujaamatariif ja tavatariif.
Ka Helsingis on lisaks kahele sõidualustustasu määrale (vastavalt tööpäeva jooksul ja puhkepäeval) neli põhitariifi, seal küll vastavalt reisijate arvule.
Dereguleerimist on katsetatud: läänenaabrite juures Stockholmis otsustati eelmise kümnendi alguses kohustuslikest tariifidest loobuda ning jätta hind vedaja otsustada. See on kaasa toonud hulgaliselt kaebusi taksofirmade kohta, mille juhid esitasid võltstšekke, küsides sõitjalt kõrgemat hinda kui ettevõtte enda ametlikult kehtestatud tariif.
Negatiivsed tagajärjed on viinud ka transpordiametnikud Stockholmis mõttele, et neist ümberkorraldustest tuleks reisijate ja ettevõtjate huvides loobuda.
Kuidas on lood Tallinnas? Meil kehtib paraku džungliseadus. Hinnakujunduse osas kehtestab Tallinna taksoveo eeskirja järgi taksoteenuste tariifid vedaja. Seega puudub meil ühtne hinnapoliitika. Samas on just hinnaregulatsioon põhiline murekoht, millega tuleks tegeleda, et meie taksoturu olukorda oluliselt normaliseerida. Piirhindade kehtestamisest kirjutas eelmisel nädalal ka riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas.
Kas on mõistlik ja tarbija huve kaitsev seada laupäeva öösel tund aega vihmases või lumises Tallinnas taksot oodanud klient fakti ette, et ta peab maksma tariifi, mille «kehtestab vedaja»? Siin on kohaliku omavalitsuse ülesanne oma elanike ja ka turistide huve kaitsta. Seda eriti olukorras, kus tipptundidel ületab nõudlus selgelt pakkumise ning taksofirmadel on võimalik inimestelt üle mõistuse suuri summasid sisse kasseerida.
Paber kannatab kõike
Isegi Tallinnas peab taksoveoks kasutatav sõiduk vastama sõitjate mugavust ja ohutust tagavatele nõuetele. Neid nõudeid kehtestavas määruses on muuhulgas kirjas, et sõiduk peab olema puhas ja terve nii väljast kui seest, sh pagasiruum ja istmed. Ometi on pea iga tallinlane näinud halvas või lausa ohtlikus seisukorras taksosid, millega sõitmise eest peaks olema piinlik üldse raha küsida.
Tekib küsimus, kas ja kes nõuete täitmist kontrollib? Sõidukikaardi taotlemisel peab vedaja esitama Tallinna transpordiametile oma kinnituse selle kohta, et sõiduk ülalnimetatud mugavus- ja ohutusnõuetele vastab. Vaevalt ükski taotleja ise vastupidist kinnitama tõttab. Kuna aga tänavapilt tõestab vastupidist, teen järelduse, et puudub toimiv kontrollorgan.
Ülereguleerimine ei ole tavaliselt hea lahendus - kõige jaoks ei ole vaja Euroopa Liidu direktiive. Alustuseks tuleb olemasolevat seadusandlust ajakohastada ning ennekõike järgida.
Töötab või tembutab?
Miks pole meie «töötavad» linnaisad seda probleemi juba aastaid lahendanud? Mõned aastad tagasi tegid linnajuhid show‘d ja maskeerisid endid Itaalia turistideks, et taksosid kontrollida. Väga vabandan, aga see polnud mingi tõsiseltvõetav kontroll. Tegemist oli show‘ga, mida saatis küll meedia tähelepanu, kuid millele ei järgnenud vajalikke otsuseid.
Tallinna inimestel on põhjust loosungit «Töötab!» uskuda alles siis, kui linnavõim kehtestab taksodele ühtsed euroopalikud nõuded ning mõistliku hinnakirja ja suudab nende täitmist ka kontrollida.