Robert Lepage on mees, kelle viimase hiigelprojekti, Wagneri ooperitetraloogia «Nibelungide sõrmuse» tõttu tuli New Yorgis asuvale Metropolitani ooperile terasest lisatugevdused paigaldada, sest muidu oleks 45 tonni kaalunud lavakujundus maja lihtsalt laiali lammutanud. Üks teine ooperiteater lubas Lepage’il ehitada orkestriauku basseini…
Lisaks teatrile on prantsuse kanadalane lavastanud videoinstallatsioone, filme, oopereid, rokk-kontserte. Mõni aasta tagasi valmis Lepage’i käe all maailma suurimaks peetav videoinstallatsioon «Image Mill», 600 meetrit lai ja 30 meetrit kõrge – kodulinna Quebeci 400. sünnipäevaks projitseeris ta sadama silohoonetele kujutisi linna ajaloost.
Lepage on lavastanud ja kujundanud Cirque du Soleil’ etendusi, Las Vegases näeb tema püsišõud «Ka». Nüüd on eestlastel võimalik vaadata selle võimsa, ent inimesena tagasihoidliku looja menukaimat lavastust: «Kuu tagumine külg» etendub Nokia kontserdimajas 1. ja 2. oktoobril, maaletoojaks Tallinna Linnateater.
Ideed on kallid
Nii linnateatri peanäitejuht Elmo Nügenen kui ka juht Raivo Põldmaa tunnistavad, et tänavu maineka Glenn Gouldi preemia, mida peetakse kultuurimaailma Nobeliks, võitnud mehe lavastuse Eestisse toomine on suur risk, sest eestlastele on Lepage nimi tundmatu.
Poolteist nädalat enne etendusi võib linnateatris rahulikult hingata – piletid on suures osas välja müüdud. Kusjuures need pole sugugi odavad, parimate kohtade eest tuli välja käia 79 eurot, samas Euroopas maksavad Lepage’i etenduste piletid 250 eurot, mustal turul võidakse pileti eest küsida lausa 1000 eurot.
«Kuu tagumise külje» Eestis mängimise eelarve on 140 000 eurot. See summa on ligi kümme korda suurem, kui keskmiselt kulub Eesti teatril ühe lavastuse väljatoomiseks. Kusjuures kallidus pole siiski tingitud Lepage’i meeletust honorarist – Lepage’i ideede tehniline teostamine lihtsalt on kulukas.
Põldmaa möönab, et Lepage ongi tegelikult Eesti jaoks liiga suur, nii rahaliselt kui ka lavastuslikult. Kultuurkapitali rahalise toeta poleks Põldmaa kinnitusel teater julgenud riskida. «Ülejäänud raha loodame ikka piletimüügist teenida. Nii et tulge ja vaadake, sest esiteks näete väga huvitavat lavastust ja teiseks aitate linnateatril mäele jõuda,» selgitab Põldmaa.
Nüganen lisab, et nad ei plaani Lepage’iga raha teenida, vaid tegemist on missiooniga, mis võiks ots otsaga kokku tulla. «Tahame näidata teatrit, mida ise oleme kusagil näinud, aga Eesti vaataja pole näinud, ent mida siiski võiks näha, sest see on võimas. On lavastusi, mida ei tasu rõdult vaadata, kuid Lepage puhul see pole nii. Ka rõdul saab suure elamuse,» lohutab Nügenen teatrisõpru, kes on pilti ostmise jätnud viimasele minutile.
Lepage’i lavastusi võib liigitada visuaalse teatri alla. Nüganen nimetab Lepage’i lavastusi aga täiuslikuks teatriks. «Ta on huvitav KÕIKIDES, KÕIKIDES komponentides, alustades loo universaalsusest, lisaks tehniline täius, visuaalne novaatorlus, ka näitlejate mäng, psühholoogilisest teatrist huvitatud inimene saab nendest lavastustest elamuse.»
Nüganen tunnistab, et tema kuulis Lepage’i nime esimest korda 90ndate keskpaigas Jaanus Rohumaa jutus. «Tajusin tema vaimustust, tema jutt tundus jube-jube huvitav,» meenutab Nüganen. Aastad möödusid ja Nüganen sattus Moskvas olema just ajal, mil Lepage andis Venemaa pealinnas külalisetenduse «Kuu tagumise küljega», ja Nüganen vaimustus. «See oli põrutav! Ma ei suuda seda kirjeldada, seda tuleb näha. Inimesed, kes on vähegi teatrist huvitatud, nad võiksid seda näha, sest see on tõepoolest unustamatu!»
Nüganen pole mees, kes vaataks ühte lavastust mitu korda. Kuid Lepage’i üheksa tundi kestnud lavastus «Lipsynch» meeldis nii temale kui Raivo Põldmaale nii tohutult, et järgmise päeva hommikul läksid nad pileteid nuruma, et seda teist korda vaadata. «Ja teist korda meeldis see veeeel rohkem,» lausub Nügenen.
Nüganen imetleb Lepage’i oskust publikut lollitada – Lepage loob illusiooni, samal ajal näitab, kuidas ta seda illusiooni loob. «Just see tugevdab illusiooni efekti. Loomulikult pole tegemist mustkunstnike telešõuga, mis paljastaks kõik trikid. Mõned trikid on sellised, et mõtle kust otsast tahad, aga sa ei arva ära, kuidas see tehtud on,» teab Nüganen omast kogemusest.
Nüganen räägib Lepage’ist nii suure õhinaga, et vägisi peab talt küsima, kas mõni tema lavastus on Lapage’ist mõjutatud? «Nii on raske öelda. Vist mitte. Vaimustun temast kui vaataja, mul pole selliseid tehnilisi oskusi ja võimalusi.»
Linnateater jätkab teatriga
Linnateatri sõpradele lubavad Nüganen ja Põldmaa, et vana hea linnateater ei kao kuhugi, Lepage’i lavastuse Eestisse toomine oli vaid üks kõrvalpõige. Nüganeni enda lavastust on oodata uuel aasta.
Peanäitejuht arvab, et kui me kümne aasta pärast vaatame tagasi eelmisele, praegusele ja võib-olla ka järgmisele hooajale, siis nimetame seda linnateatri uuenemise perioodiks, mil uus põlvkond tõi teatrisse oma nägemuse. «Ma poleks ka väga vastu, kui nad tahaksid lõhkuda vana, aga neil pole sellist lõhkumise huvi, vaid täiendamise huvi.»
Eriti hindab Nüganen noorema põlvkonna tegijate teemade kaasaegsust. Linnateatri praegust üht popimat lavastust, «Lantimiskunstnikke» poleks ta enda arvates teinud, sest tema lantimised on landitud. «Nad on toonud teatrisse uued inimesed, kes vaatavad nende asju, aga seda nn vana ja head linnateatrit. Kaks-kolm aastat toimub mitte verevahetus, vaid vere ühinemine, mis on märk, et organism on elus,» arvab Elmo Nüganen.
«Kuu tagumine külg»
• Ligi 50 maailma linnas mängitud «Kuu tagumine külg» («Far Side of the Moon») on Robert Lepage’i kirjutatud ja lavastatud ning tema teatrikompanii Ex Machina produtseeritud lavastus, kus mängib tuntud kanada näitleja Yves Jacques.
• Väliselt suurejooneline ja samal ajal intiimne lavastus räägib Maa kaaslase vallutamisest külma sõja ajal ning kahe lahkukasvanud venna eneseotsingutest. «Kuu tagumine külg» etendub 1. ja 2. oktoobril Nokia kontserdimajas. Etendust mängitakse inglise keeles, eesti- ja venekeelse tõlkega.