Edgar Savisaar pidi olema tark mees, ikkagi ajaloolane ja rahvamasside organiseerija, aga nüüd on ta teinud vaieldamatu valearvestuse. Kas mälestused oma tudengipõlvest on tal tõesti nagu peoga pühitud?
Priit Pullerits: Savisaare prohmakas
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
10. detsember 2009, 15:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Savisaare linnavalitsusest oli totter loota, et uuest aastast võib vaikselt tõsta mittetallinlastest üliõpilaste piletihinda nii kõvasti, et selle tõusu suurust suudab maailmas ületada vaat et üksnes inflatsioon Zimbabwes.
Üliõpilased, va sunnikud, ei püsi vait ja vagusi. Nemad tulevad plakatite ja käraga tänavale. Nagu nad tulid Tallinnas.
Savisaar peaks teadma, milline jõud võib peituda tudengeis. Just kuuekümnendate lõpus, Savisaare noorus- ja õpinguaegadel, kogus üliõpilaste protestiliikumine kogu maailmas jõudu. Ja kestab jõudsalt tänaseni.
Piletihinna tõstmine läheks Savisaarel palju käratumalt, kui ta õnnistaks sellega pensionäre. Nood siunaks linnapead, aga neelaks leplikuna tema otsuse alla. Paraku oleks see nii jõhker samm, et selleks poleks suuteline isegi Eesti poliitilise pragmatismi ja populismi musterkuju.
Kui aga Savisaar mõtleks ühistranspordi abil eelarveaukude lappimisele tõsiselt, peaks ta piletihinda tõstma hoopis lasnamäelastel. Vaat sealt voolaks piki Lasnamäe kanalit linna kaukasse ikka arvestatavad summad, mitte tudengite veeretatud vähesed veeringud.