Kitsaks jäänud sünnipäev

Alvar Loog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusooper Estonia pere ja arvukas külaliskond tähistas reedel suurejoonelise peoga saja aasta möödumist Estonia maja avamisest. Enne piduliku osa algust saabusid külalised hobukaarikutes, nagu oli Estonia maja avamisaastal 1913.
Rahvusooper Estonia pere ja arvukas külaliskond tähistas reedel suurejoonelise peoga saja aasta möödumist Estonia maja avamisest. Enne piduliku osa algust saabusid külalised hobukaarikutes, nagu oli Estonia maja avamisaastal 1913. Foto: Peeter Langovits

Estonia teatri- ja kontserdihoone juubelisünnipäevale pühendatud kahenädalased pidustused algasid reedel, 6. septembril – ehk päevapealt sada aastat pärast maja avamist – rahvusooperi ja -balleti korraldatud piduliku etenduse ning õhtusöögiga.

Õigupoolest sisaldas see sündmus veel kolmandatki osa: võimalust läbida tulles hobukaarikul sümboolne teekond Rävala puiesteel Estonia teatri eelmise hoone kunagist asukohta märkiva monumendi juurest praeguse Estonia teatrimaja paraadsissekäigu ette laotatud sinise vaibani.

Stseenid «Hamletist»

Külastajaid julgustati riietuma sajandivanuses stiilis õhtutualettidesse, teatri kassast sai osta ballikindaid ja torukübaraid. Kogu üritus kandis glamuuri ja elitaarsuse pitserit, õhkkond ja seltskond (sh fotograafide hulk) meenutasid rohkem presidendiballi kui tavapärast teatrietendust.

Piduõhtu kultuuriprogramm koosnes tund ja 15 minutit kestnud popurriietendusest (lavastaja Arne Mikk), mille Eesti Televisioon otse-eetris üle kandis. Lauljate ja tantsijate kõrval lõid kaasa kolm imporditud draamanäitlejat, kelle ülesandeks oli Paul Pinnat (Tiit Sukk), Theodor Altermanni (Mart Toome) ja Gustav Suitsu (Alo Kõrve) kehastades siduda stseenid omavahel ning pakkuda pisut vabastavat naeru.

Aega, mil Estonia laval veel peamiselt räägiti, meenutasid kaks stseeni «Hamletist» – näidendist, mille etendusega Estonia teatrisaal sada aastat tagasi avati.

Õhtu kõrghetkedeks kujunesid balletinumbrid, milles võis siinkirjutaja arvates näh­a kõrgemat taset ja suuremat sisemist värskust kui vokaalpartiidest.

Eriti hea mulje jätsid «Unenägu kujuraiuja töökojas» (koreograaf Toomas Edur) ja kaks stseeni «Kratist» (koreograaf Marina Kesler); mõlemad olid ühtlasi oskuslikult seotud maj­a ajalooga.

Ooperinumbritest tekitas enim elevust aaria Tõnu Kõrvitsa veel esietendumata ooperist «Liblikas» metsosopran Helen Lokuta esituses. Millegipärast oli kavast sootuks välja jäetud operett.

Etenduse finaalis kõlas kooripartii Giuseppe Verdi ooperist «Aida»; ainult et seekord ei aetud inimesi sellega mitte lahinguväljale, vaid pikkade söögilaudade taha, mis olid üles seatud Estonia kontserdisaali. Kolmekäigulise gurmee-õhtusöögi vahele mahtusid Eesti Vabariigi presidendi, kultuuriministri ja Tallinna linnapea pöördumised.

Üllataval moel ei lausunud keegi midagi maja peremeeste (Estonia teatri, Eesti Kontserdi, ERSO ja Estonia Seltsi) nimel. Samuti ei olnud ühtegi spontaanset sõnavõttu.

Õhtusöögi ajal tekitasid kõige suuremat elevust balleti naisrühma luikede läbimarss ning «Traviata» «Joogilaul», kus tenor Oliver Kuusikule sekundeerisid saalis laudade vahel sebivad kelnerid, kelle näol oli paljude üllatuseks tegu Estonia ooperikoori liikmetega.

Kogu pidu oli stiilselt väljapeetud, kuid sünnipäeva kohta ehk natuke liiga vaoshoitult tõsine ja akadeemiline. Tabasin end kohapeal ja koduteel korduvalt mõttelt: kas see kõik on ikka piisavalt tähtpäeva vääriline? Ning jõudsin alati ühe vastuseni: aga mis üldse oleks? Vist ainult uue maja avamine.

Sest Estonia maja, mille rajamisega tõusid eestlased sada aastat tagasi maailma kultuurrahvaste perre, on tänapäeval kaotanud Tallinna ainsa muusikateatri koduna suurema osa oma kunagisest kasutusväärtusest.

See hoone, mis tehti algselt kasvamise jagu suurem ning peamiselt sõnalavastuste vajadusi silmas pidades, on meie rahvusooperile ja -balletile kitsaks jäänud.

Teisenenud roll

Estonia teater, kus on alates 1949. aastast välja toodud ainult üks sõnalavastus, on oma majast juba ammu lootusetult välja kasvanud. See sada aastat rahvusliku uhkuse ja templina seisnud hoone on hakanud otsapidi sümboliseerima hoopis meie majanduslikku ja kultuuripoliitilist suutmatust.

Piduõhtu eeskava lõpus ilmus lava tagaseinale visualiseeritud unistus Estonia teatri uuest hoonest, mis oli natuke kurbnaljakal moel pompoosne hübriid moodsatest Pariisi, Osl­o ja Sydney ooperimajadest.

Õhtusöögi ajal peetud kõnedes andis kultuuriminister Lang valitsuse poolt lubaduse püstitada uus hoone. Jättes mõistagi täpsustamata, millal.

President Ilves avaldas lootust, et rahvusooperi ja -balleti uus maja võiks kerkida end vabakonnana määratleva rahva asjaajamise ja raha toel, nagu suuresti ka sada aastat tagasi. Kuid õnneks pole Estonia enam ammu Tallinna ainus eesti teater ning ooperist, operetist ja balletist kaugemal seisvate inimeste silmis on see suuresti turistide teenistuses olev maja oma sümboolset väärtust kahjuks kõvasti kaotanud.

Ajad ei ole enam need; ka sünnipäevaõhtul oli peaaegu kogu eesti rahva tähelepanu hoopis ühel uuel pühamul – Lilleküla jalgpallistaadionil. Pealegi ei leidu uue hoone jaoks peale Solarise keskuse valmimist Tallinna kesklinnas ja vana maja läheduses enam ühtegi kõneväärset kohta.

Estonia teatrimaja juubelipidustused kulmineeruvad eeloleval reedel teatrisaalis toimuva uue eesti algupärase ooperi esietendusega.

Andrus Kivirähki romaani ainetel valminud Tõnu Kõrvitsa ooperist «Liblikas» jõuavad tegelaskujudena kunagisse teatrimajja tagasi mitmed selle avamise aegu seal reaalselt tegutsenud inimesed eesotsas noorelt kunstitemplis saadud külmetuse tagajärjel haigestunud ja surnud tantsija Erika Tetzkyga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles