Deniss Boroditš, valimiste tundmatu suurüllataja

Foto: Peeter Langovits

Võõrapärase nimega ja juuraharidusega punapõskne noor mees ei tea, mis rahvusest ta õieti on. Ja ega ta sest suurt numbrit teegi. Küll aga on suur see number, kui paljud talle nädala eest oma toetushääle andsid.

Eelmise pühapäeva valimiste üllataja ei ole Edgar Savisaar, mis siis, et ta kogus ligi 39 000 häält. Seda oli ju arvata. Üllataja on ikka see, kellest enamik midagi ei tea.

Kas te 29-aastast Deniss Boroditšit teate? Ilmselt ei oska te tema nime õigesti hääldadagi. See kõlab nii: Bo-roo-ditš.

See enamikule tundmatu Boroditš kogus Tallinnas Savisaare ja tema mõnetise klooni Jüri Ratase järel kolmanda saagi – 6640 häält. Seda on rohkem, kui suutsid näiteks Mart Laar või Urmas Paet.

Napilt kaks ja pool aastat Tallinna abilinnapea ametis olnud Boroditši häälesaak on topeltüllatav, sest kaks nädalat enne valimisi esitas Swedbank Harju maakohtule avalduse, kuulutamaks välja Boroditši pankrot. Tõsi, kohus ei võtnud panga avaldust puuduvate dokumentide tõttu menetlusse, aga kahju, mida Boroditš NordCity Ehituse laenude käendajana avalikkuse silmis selle juhtumiga seoses sai, on raske olematuks hinnata.

Aga 6640 häält on igal juhul tulemus, mis näitab, et paljud, väga paljud tallinlased hindavad Boroditšit kõrgelt.

Boroditš ei ole selline nimi, mis kõigile palju ütleb. Liiati pole see eesti, vaid valgevene nimi. Milline on teie taust?

Olen Tallinnas sündinud. Mu vanemad, nagu Nõukogude ajal kombeks oli, suunati siia tööle. Isa sündis Valgevenes, tema tegevusala on merendus. Ema lõpetas Moskvas tehnikumi ja suunati Tallinna panka tööle. Nüüd töötab ta sularahakeskuses. Mu ema ja isa tutvusid Eestis.

Kodune keel oli teil vene keel?

Jah.

Aga teie eesti keel on perfektne. Tänu millele?

Vanemad julgesid mind Nõukogude ajal panna eestikeelsesse lasteaeda. See ei olnud siis moes. Nüüd on see moes, et laps hakkab juba väiksest peale eesti keelt õppima.

Kuuldavasti olite juba lasteaias ettevõtliku meelega, sest jooksite sealt ühe tüdrukuga ära?

Ma ei mäleta, mis mul too päev mõttes oli, miks me seda tegime. Lapsed ikka mängivad ja neil tuleb midagi pähe. Meil tuli selline asi pähe. Läksime pooleks päevaks jalutama ja mängima. Lasteaia territooriumist jäi väheks, noh.

Olete kasvanud Koplis, mis ei ole just parim pinnas. Kas kodune kasvatus kompenseeris seda, et elu Koplis liiga uljastele radadele ei kalduks, nii et lõpuks sai teist koguni jurist?

Arvan, et väga palju on siin teeneid vanematel. Kooli ajal tegelesin spordiga, käisin peaaegu iga päev trennis, mul ei olnud aega hängimiseks ja pahadeks tegudeks.

Mis puudutab juriidikat, siis lugesin detektiiviraamatuid ja sealt see pisik tuli. Seepärast saigi juura valitud.

Tegelikult olin kahevahel. Käisin alates 15. eluaastast kuni 20ndani suviti merel tööl ja sealt tuli armastus mere vastu. Kui hakkasin valima, kuhu sisse astuda, kandideerisin kahte kohta. Üks oli õigusteadus, mille lõpetasin. Teine oli rahvusvaheline merelogistika või -transport, aga see oli kaugõppes Peterburis. Ma ei tahtnud siit ära sõita ja ei olnud võimalik ka.

Miks otsustasite suvevaheajad merel veeta? See on ju ränkraske töö.

Läksin esimest korda merele pärast 9. klassi. See on puberteediaeg, kus noor inimene mõtleb, et äkki õppida ei ole vaja, teeks midagi muud. Ma sain selle õppetunniga selgeks, et tahan ikkagi koolis õppida, et pärast astuda ülikooli, ja päris füüsilist tööd ma ei taha teha. Iga päev oli merel tööpäev, vähemalt 12 tundi. Ma ei halvusta sellega mereinimeste tööd. Aga tegin endale selgeks, et tahan midagi muud, ja olen vanemate õppetundidele väga tänulik.

Kõrgkooliõpingute kõrvalt valvasite USA suursaadiku residentsi. Kuidas te sellele tööle sattusite?

Merel teenitud taskuraha saab kuidagi kiiresti otsa. Ja õpingute eest peab maksma. Ei taha vanemate kaelas istuda, tahad tüdrukuga väljas käia ja kinos, ja siis otsustasingi endale töökoha leida. Läksingi Falcki. Kuna rääkisin inglise keelt või jätsin hea mulje, sai minu objektiks Ameerika suursaadiku Melissa Wellsi residents Laidoneri villas. Töötasin seal aasta-poolteist.

Mismoodi sattusite poliitikasse?

Kui läksin Kristiine linnaosa valitsusse õigusnõunikuks, sain kokkupuute munitsipaalpoliitika ja üldse poliitikaga. See hakkas mind huvitama. Lauri Laasi, kes oli siis linnaosavanem, küsis, et mis ma arvan, kui poliitikas midagi edasi teha.

Ütlesin talle, et ma ei ole selline inimene, kes hakkab kuskile erakonda kuuluma või midagi tegema ainult statistilise numbri pärast. Kui teha, siis teha aktiivselt ja konkreetselt. Mõtlesin, et tahaks proovida.

2005 osalesin esimestel munitsipaalvalimistel. Sain 168 häält. See andis mulle ikkagi koha volikogus.

Kas Keskerakonnaga liitumine oli puhas juhus, arvestades, et Lauri Laasi kuulub ju selle erakonna ridadesse?

Mujalt erakondadest pole keegi minuga rääkinud ega ettepanekut teinud. Sa ei astu ka pimesi kuhugi ühingusse seepärast, et mõni hea sõber soovitas, vaid tahad sisu ka teada. Kuna üritan alati silmaringi laia hoida, siis teadsin, mis põhimõtted on ühel või teisel erakonnal. See otsus ei olnud ainult ülemuse soovituse järgi, vaid teadlik valik sisu poolest.

Kindlasti teate, et Keskerakonnal on palju vihaseid vastaseid. Kuidas see teile mõjub?

Mul on raske sellest aru saada. Üritan alati oma seisukoha kujundamisel olla objektiivne, võtta arvesse kõik plussid ja miinused. Kui võtame näitena Keskerakonna Tallinnas, tuleks seda hinnata tegude järgi.

Keegi ei saa öelda, et on halvasti tööd tehtud. Jah, ma olen ka kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et olete tublid olnud, aga mulle ei meeldi Savisaar! See on emotsionaalne hinnang. Aga inimest peab hindama konkreetsete näidete põhjal, mitte niimoodi, et kujundad maailmavaate emotsioonide järgi. Linna ja riigi juhtimine peab olema emotsioonivaba.

Miks teie arvates enamik eesti inimesi ei armasta Savisaart?

Ma arvan, et siin on meedia roll oluline. Meedia on võtnud vastava hoiaku. Võtame näiteks Äripäeva, mis päev enne valimisi soovitas valida Mart Laari ja IRLi, ja seda kogu aeg. Kui aastate jooksul kirjutatakse, et Edgar Savisaar on halb, et Keskerakond on halb, siis tahes-tahtmata tekib inimesel selline arvamus. Ta ei pruugigi olukorda analüüsida. Üks päev on ta nagu zombie ja võib-olla usubki seda.

Miks venekeelne elanikkond suhtub Keskerakonda ja Savisaarde nii toetavalt?

Eks põhjus peitub selles, et Keskerakond pole kunagi teinud vahet, kes on eestlane või venelane või valgevenelane. Tähtis on see, et iga inimene, kes elab Tallinnas, on tallinlane, ja me teeme asju tallinlaste jaoks, mitte eestlastele või venelastele.

Me teame, et meil on Tallinnas inimesed, kelle emakeeleks on vene keel ja kes seetõttu vajavad kuskil rohkem tuge, kas või ravimiinfo tõlkimisel vene keelde. Tervisel ei saa olla keelepoliitikat.

Teised erakonnad hakkavad praegu rääkima, et tuleb Tallinnas tegelda muukeelsete inimestega. Aga kas olete tähele pannud, et seda nad räägivad enne valimisi! Inimesed loevad välja, et järelikult seda tehakse ainult häälte püüdmiseks. Kuid miljon ja 300 000 inimest on meie inimesed, meie riigi elanikud, ja Keskerakond on ainuke erakond, kes ei tee neil vahet, ja inimesed võib-olla tunnetavad seda.

Olete te tundnud, et teie mitte-eesti päritolu on mõjutanud kellegi suhtumist teisse?

Eks pika aja jooksul ole igasuguseid nüansse olnud, aga ma pole kunagi lasknud ennast sellest häirida. Minu meelest ei ole tähtis see, mis rahvusest sa oled, vaid mis inimene sa oled. Kui sa oled normaalne inimene ja mulle meeldib sinuga suhelda, siis vahet ei ole, mis rahvusest oled. See on viimane küsimus, mille peale ma mõtlen.

Mis rahvuse esindajaks ise ennast peate?

Raske küsimus. Sest ma tunnetan kõiki oma juuri. Mu vanaema elab Valgevenes, käin tal tihti külas. Mulle meeldib see riik, mul on seal palju sugulasi, samamoodi Venemaal. Samas elan siin, mul elab pere siin, mul on hästi palju eesti sõpru. Tänu globaliseerumisele on läinud rahvuse piirid liiga laiaks.

Aga millise rahvusega ikkagi esmajoones oma seoseid tunnetate?

Ausalt öeldes pole ma niimoodi mõelnud. Arvan, et olen kombinatsioon kõigest neist kolmest. Tavaliselt oleneb identiteet sellest, kus riigis sa elad, ja mina elan siin, nii et see mõju on kõige suurem. Samas armastan ma oma juuri Venemaal ja Valgevenes.

Kui Eesti mängib Valgevenega jalgpalli, siis kelle poolt olete?

Ma olen Eesti poolt. Käisin ka Venemaa ja Eesti mängu vaatamas ja olin muidugi Eesti poolt. Aga kui Venemaa mängib kellegi teisega, siis olen Venemaa poolt.

Aga kui Venemaa mängib Valgevenega?

Arvan, et Valgevene poolt.

Mängite ise ka veel jalgpalli, nagu nooruses?

Kuulun Pirita Reliikvia meeskonda neljandas liigas, aga see hooaeg pole veel mänginud.

Kui kõva mängumees noorena olite?

Üksteist aastat mängisin. Jõudsin Eesti noortekoondisse. Sai paaril turniiril käidud, üks oli Peterburis, mäletan. Olen esiliiga võitnud, ja kuna meie emaklubi oli TVMK, kes mängis meistriliigas, olen mõned mängud ka siinses kõrgliigas mänginud.

Jalgpall on mulle kogu aeg meeldinud, kuigi sai proovitud ka teisi alasid, nagu karate ja purjesport.

Milleks praegu vaba aega jääb?

Mõnikord mängin squashi, avastasin selle neli-viis aastat tagasi. Jõusaalis käin ka.

Kui abilinnapeaks saite, sattusite kohe pronksöö keerisesse. Kuidas hakkama saite?

Tegelikult, kui mind ametisse nimetati, olin järgmise nädala või kaks rivist väljas, sest mulle tehti ninaoperatsioon: ninasein oli kõver ja segas hingamist.

Pärast sain kohe esimesel tööpäeval sellise kogemuse... Kell 12 oli erakorraline linnavalitsuse istung ja kuna minu vastutusalas on kommunaalvaldkond, sealhulgas tänavate puhastus, siis et hommikul jätkaks linn normaalses elurütmis ja teed oleksid puhtad, sõitsin terve öö mööda linna ja vaatasin, et saaks tagatud normaalsed tingimused. Meil tuli see päris hästi välja. Purustatud klaasid ei kuulunud meie kompetentsi, aga teed ja kõnniteed olid korda tehtud.

Kas saite tollal inimeste meelepaha väljaelamisest aru või võtsite seda siiski nii, et vandaalitsejad läksid üle piiri?

Siin on kaks rühma inimesi: ühed, kes panid toime vandalismiakte, ja teised, keda see küsimus üleüldiselt puudutas. Ma saan aru nendest inimestest, keda see küsimus puudutas, aga ma ei saa kuidagi õigustada neid, kes panid toime vandalismiakte. Aga ma hoiaks need küsimused lahus.

Kuidas olnuks teie arvates mõistlik pronkssõduri küsimus lahendada?

See lahendus oli ju olemas. Tallinna linna juures oli spetsiaalne nõukogu, kus olid koos eri organisatsioonid, ja põhimõtteliselt oli saavutatud kokkulepe, et ühiskonna huvides me viime selle ära, aga pärast 9. maid, pidulikult, kellegi tundeid riivamata. See olekski olnud kõige parem lahendus.

Pärast seda on Venemaa suhtumine Eestisse muutunud. Kas teie tunnetate, et Venemaa on Eesti suhtes agressiivne ja koguni ohtlik?

See on keeruline küsimus. Üks asi on ajalooline aspekt. Venemaa on selles piirkonnas olnud alati mõjukas ja Venemaal on välispoliitiliselt huvi, et neil oleks siin suurem mõju. See on fakt, see on iga suure riigiga nii, ka Ameerikaga.

Aga kui räägime pragmaatilistest suhetest, on meil väga palju õppida soomlastelt. Soomlased on tark rahvas. Nad lähtuvad paljudes otsustes pragmatismist, ja minu arvates on meil pragmatismist puudu.

Minu arvates peab riik lähtuma oma inimeste huvidest ja kõige tähtsam huvi on see, et inimestel oleks kõrge elatustase ning et riigis oleks hea ja mõnus elada. Selleks peab olema tugev majandus. Majandusefekti saavutamiseks peab olema majandusstrateegia, mis meil Eestis siiamaani puudub, et kuhu me tahame oma riigiga jõuda.

Aga soomlastel on kõik läbi mõeldud. Nad muidugi iga kord ei nõustu Venemaaga, aga oskavad läbi rääkida ja oma positsiooni teistmoodi selgeks teha, mitte kohe kaevikusse hüpata.

Kumba teie Venemaal presidendina eelistaksite, Putinit või Medvedevit?

On vahet või? (Mõlemapoolne naer.)

Ma arvan, et on. Putin on selgelt agressiivsem. Üks vene ajakirjanik on pikas portreeloos iseloomustanud teda õela, kitsarinnalise ja kättemaksuhimulisena. Medvedev tundub pehmem ja sõbralikum, temaga saab asju ajada.

Minu meelest on väga raske järeldusi teha, mis vend Medvedev on, sest ta on nii vähe aega president olnud. Praegu nad töötavad Putiniga nagunii ühe tiimina. Kurss on neil sama, aga inimesena võivad nad olla erinevad: üks on võib-olla rohkem diplomaat kui teine.

Valgevenes, kuhu te juured ulatuvad, on võimul mees, keda on nimetatud Euroopa viimaseks diktaatoriks— Lukašenka. Mida temast arvate?

Ma olen ka lugenud palju diktatuurist, aga käige Valgevenes ära ja rääkige inimestega, mida nemad arvavad. Riigi kohta saab öelda kõige rohkem see, kes seal elab. Ja mul elab seal vanaema, kes ei pea mulle valetama.

Tema on väga õnnelik. Kui käin mööda Minski tänavaid, siis need on korras ja puhtad, linn areneb – ütleks, et linna juhtimine on tipptasemel. Ja kui räägime riigi juhtimisest, siis inimesed on ka õnnelikud. Seepärast ongi nende presidendil nii suur toetusprotsent.

Kui te ütlete, et Valgevenes on inimesed õnnelikud, siis arvan, et 99 protsenti lugejaist ei nõustu ja kargab selle peale tagajalgadele.

See on objektiivsuse küsimus: kust nad saavad selle informatsiooni? Ka lugejad, kes kargavad tagajalgadele, on seal käinud? Olen Valgevenes küsinud, kas inimesed tunnevad, et nad kuidagi kannatavad seetõttu, et neil on Lukašenka võimul. Nemad ei tunneta seda. Aga kui nemad ei tunneta, siis kes oleme meie, et otsustada, et neil on halb juht või diktaator. Neil on oma riik ja nad otsustavad ise. Kui inimesed armastavad Lukašenkat ja on rahul tema tööga, siis see on kõige tähtsam kriteerium, mitte see, mida arvavad lääneriigid, kes ei saa seal ettevõtteid erastada ja investeerida.

Vahetult enne valimisi esitas Swedbank Harju maakohtule avalduse, et kuulutataks välja teie pankrot. Palun seletage seda juhtumit!

Siin ma palju kommenteerida ei taha, kuna protsess pole minu teada veel alanud. Igatahes pole mulle kohtust tulnud mingit paberit, et saaksin vaadata, mis on nõue minu vastu. Sellepärast ei taha palju spekuleerida, kuna see võib mõjutada minu võimalikku kaitsmist, kui see kunagi kohtus tulema peaks.

On see ebameeldiv probleem?

Kellele see meeldib, kui käivad vaidlused pankadega või kui iga meediakanal trummib seda kaks nädalat enne valimisi? Tänu meedia abile on mind juba tembeldatud pankrotis olevaks. Kõik tuttavad, kes tulevad tänaval vastu, ütlevad, et sa oled ju pankrotis. Ma ütlen, et ei ole. Asi algatati, aga võeti menetlusest välja. Aga inimestele jõuab meediast kõrvu ainult kaks asja, pankrot ja minu nimi, aga mis seal vahepeal on, seda ei panda tähele.

Ütleme siis siin lugejatele selgelt, et te ei ole pankrotis. Küllap elate majas ilusas kohas?

Nooh, ma olen väga rahul.

Millega elukaaslane tegeleb?

Ta töötas, aga koondati. Nüüd on ta kodus ja jätkab õpinguid. Õpib sisekujundajaks Euroülikoolis. Ennem lõpetas kunstiakadeemia kunstiõpetaja erialal. Nüüd läks teist kõrgharidust omandama.

Kuhu teie kavatsete edasi liikuda? Ega te jää ju elu lõpuni abilinnapea kabinetti istuma?

Ah, kunagi ei tea ju. Plaane on ennatlik teha, eriti poliitikas, sest olukorrad võivad muutuda. Aga praegu mulle meeldib see, mis ma teen, sest minu vastutada on valdkonnad, kus saab midagi paremaks teha. Kui üks päev tunnen, et olen ennast ammendanud või ei oska linnale midagi uut pakkuda, siis mõtlen muule.

Teil on nii kõva valijate toetus, et pooleteise aasta pärast vaevalt erakond lubab teil riigikogu valimistelt kõrvale jääda.

See on teine küsimus. Siis, ma arvan, et mõtlen.

Kas kunagi võib teist saada Savisaare mantlipärija?

Oh, see ei sõltu minust. Mulle ei meeldi spekuleerida. Tuleb oma tööd teha ja mitte mõelda mantlipärimiste peale.

CV Deniss Boroditš

•    Sündinud 1. novembril 1979

•    Lõpetanud Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis Eestis õigusteaduse 2001

•    Aprillist 2007 Tallinna abilinnapea, töövaldkonnad kommunaalmajandus, infrastruktuuride rajamine, teedeehitus, -remont ja -hooldus, vee- ja küttemajandus, side, keskkonnakaitse, haljastus, jäätmekäitluse korraldamine, kriisireguleerimine.

•    2005-2007 OÜ Hexanor nõunik

•    2005 ASi Parvat arendusdirektor

•    2003-2004 Kristiine linnaosa valitsuse õigusnõunik

•    2000-2002 ettevõtluse jurist

•    2000 justiitsministeeriumi praktikant

•    Hobid sport, lugemine, muusika

•    Elukaaslane Julia, kolmeaastane tütar Evely

Arvamus

Lauri Laasi

erakonnakaaslane

«Kui Deniss tuli noore poisina Kristiine linnaosa valitsusse juristiks, siis nägin, et teda köidab ka see, mis tavaelus toimub. Kui kohvinurgas läks jutt poliitikale, oli ta alati platsis ja avaldas arvamusi. Tema vaated tundusid keskparteilikud. Ma ei mäleta, kas tegin talle ettepaneku või tahtis ta ise Keskerakonda astuda, aga ta ütles, et ei tule erakonda nalja tegema, vaid võtab seda tõsiselt. Ma ei võtnud tema juttu siis tõsiselt.

Nüüd tuleb tunnistada, et tema on võtnud asja väga tõsiselt. Kui peagi järgnesid kohalikud valimised, sai ta linnavolikokku. Temast on saanud kommunaalvaldkonnas tõsine tegija.

Sellel, et ta nüüd sai 6640 häält, on kaks põhjust. Üks on see, et ta räägib soravalt nii eesti kui vene keelt, mistõttu tal on lihtne suhelda nii eesti kui vene valijatega. Ja nemad hääletasid selle punapõskse poisi poolt.

Teiseks, ta ei loobi sõnu. Tema tööstiil on selline, et kui tuleb signaal, et kusagil on vaja teepiiret kohendada või tee on ära vajunud, käib ta koha peal ära ja asi saab tehtud. Ta ei pläkuta, vaid asi saab korda. Ta teeb tööd südamega.

Tal on soe ja südamlik valgevene hing. Siiras poiss.»