Paar päeva pärast jääkaru Franzu õnnetut lõppu tulid Tallinna loomaaeda taanlasest arhitekt Tony Rasmussen ja Taani saatkonna nõunik Johan Friis, kes tahtsid toetada jääkarude ekspositsiooni ehitust ja leida sinna uus loom.
Taanlasest loomasõber võttis polaariumi toetamise enda hooleks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Neil oli siiras soov meie muret leevendada. Nüüd on Rasmussen meil sageli käinud ja kinnitanud, et tema selle raha leiab. Katsugu meie mõelda, kuidas polaarium peaks välja nägema ja pangu kirja konkreetsed lähteülesanded,» ütles loomaaia direktor Mati Kaal.
«Oleme proovinud ta optimismi kärpida, aga tema on väge täis,» lisas ta.
Nimigi juba valmis
Pea kaheksa aastat Eestis elanud Rasmussen, kes lisaks arhitektiametile on Taani-Eesti Kaubanduskoja esimees, loodab polaari-umi ehituseks ja loomaaiale uue jääkarupoja muretsemiseks leida sponsoreid Taani firmade seast.
«See ei peaks loomaaiale midagi maksma minema, sest neil on ka mujale seda raha vaja,» ütles ta. Jääkarupoja leidmiseks peab Rasmussen läbirääkimisi Taani ja Norra valitsusega. Gröönimaa kirdeosast karupoja saamiseks tuleb saada luba Gröönimaa rahvuspargilt, teine võimalus on leida noorloom Norrale kuuluvast Teravmägede saarestikust.
«Ega see ole nagu auto ostmine, vaid keerulisem ja ka aeganõudev,» muigas Rasmussen. Ta loodab, et enne uue isase isendi saamist valmib ka polaarium.
Mees on kujundanud Saksamaa Stuttgardi loomaaia alasid ja hooneid ning on nõus polaariumi projekti ise tasuta valmis tegema. Tal on sellele nimigi olemas Lille Ellaø (väike Ellaø).
«See oli ühe baasi nimi Gröönimaal. Ellaø on naisenimi, sest seal pole ju mitu aastat ühtegi naist läheduses,» rääkis 71-aastane Rasmussen, kes 1960. aastate alguses viibis Gröönimaal pea kolm aastat.
Jälgida saab ka veealust elu
Polaariumi projekteerimist tuleks loomaaia arengukava järgi alustada juba tänavu. Paraku on arengukava tegelikkusest maha jäänud. «Praegu oleme ära teinud polaariumi maa-ala geodeetilise mõõdistuse,» sõnas Kaal.
Polaarium ehk Kaalu sõnutsi «maakera otste piirkond» tuleb alale, kus praegu elavad ajutiselt miilud. Suur osa sellest saab jääkarude elukohaks, sinna tulevad nii kaljurahnud kui basseinid.
Külastajad saavad näha loomade veepealset ja veealust elu. Polaariumis elama ka loivalised, pingviinid, lumekakud ja -haned. Kaalu väitel võib polaarium minna maksma 4060 miljonit krooni.
Siiski ei jää loomaaed polaariumi valmimist ja uue karuisa kasvamist ootama, sest emakaru Vaida aastaid ei saa lasta tühja joosta.
«Praegu käivad meil läbirääkimised Venemaal, just Permi loomaaiaga, kus on mitu isast jääkaru, aga ruumi vähe. Seal ollakse väga huvitatud jääkarude võimalikke järeltulijaid meiega jagama,» sõnas Kaal.
Kui tingimustes kokkuleppele jõutakse, võiks mais Vaidale Permist uue peigmehe kohale tuua. Suguküpseks hakkab saama ka Vaida ja Franzu tütar Frida. Kuna uue karupoja saamisele eelneb suur ettevalmistus, ei saa see Kaalu sõnul teoks ilmselt enne kui aasta pärast.
1988. aastal sai loomaaed karupoja Franzu, kes mullu septembris pääses puurist välja ja teda tulistati uinutipüssist. Paraku karu enam koomast ei ärganud.
Kireks koerad ja jääkarud
Rasmusseni arvates ei ole jääkaru nagu pruunkaru, kuna ei karda nii palju.
Gröönimaal veedetud aastatest meenub mehele juhtum, kui jääkaru leidis ühest nende baasist pesupulbri ning pistis selle nahka. «Mis seal ikka juhtus kõht oli tal korrast ära pärast,» muigas Rasmussen.
Veel meenutab mees, kuidas ta Gröönimaal kohtas jääkarupoega. «Kartsin, sest üldiselt võib arvata, et emakaru on ikka kuskil läheduses. Karjusin kaaslasele, et karu-karu ning läksin võtsin majakesest igaks juhuks relva,» kirjeldas Rasmussen.
Peagi nägid nad, et pisike karu on täitsa üksinda ning väga nälginud. «Ta oli kondine nagu võistlusjalgratas, söötsime teda piimapulbriga,» sõnas Rasmussen.
Ligi kolme kuu vanune loomake pandi kelgule ning rännati sedasi kaks kuud mööda Gröönimaad. Karule leiti viimaks elupaik Taani Aalborgi loomaaias.
Huvi jääkarude vastu põhjendab Rasmussen sellega, et talle lihtsalt meeldib loodus. «Mõelge kui suured nad on, aga nii nõtked ja graatsilised,» tõi ta välja.
Tema arvates sarnanevad jääkarud koertega. Eestis oma Karumäe talus peab mees kümmet Newfoundlandi koera. «Talvel, kui lund on, panen kaheksa koera kelgu ette ning sõidan oma talu läheduses ringi,» lausus Rasmussen. (PM)