Tallinna ringkonnakohus karistas täna ühe aasta ja nelja kuu pikkuse vangistusega sadama dokitöölist Eldur Reigast, kes rahuldas oma ebaloomulikku sugukirge laste kallal, tegi neist erootilisi ja pornograafilisi pilte ning lõi ligi 200 000 pornopildist koosneva kogu.
Muide, aasta ja nelja kuu pikkuse vangistuse mõistis tänavu juunis 41-aastasele Reigasele ka Harju maakohus. Paraku siiski vaid tingimisi kolmeaastase katseajaga, sest Reigas oli esimest korda kohtu all ja lapsi kuritarvitas ta aastaid tagasi. Täna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse.
Kuna ringkonnaprokurör Saskia Kask nõudis Reigasele maakohtus viieaastast reaalset vangistust, oligi ta maakohtu leebuses pettunud. «Need olid kuritööd, mis siis, et kõik toimus ammu,» lausus Kask suvel.
Samas ei saanud prokurör maakohtu otsust ka edasi kaevata, sest asja arutati lühimenetluse korras, mis tingis Reigase karistuse kärpimise kolmandiku võrra. Lühimenetlusega leppis prokurör aga üksnes seetõttu, et säästa lapsohvreid uutest ülekuulamistest. Küll oli edasikaebamise õigus ohvrite esindajatel, kes seda ka kasutasid. Pealegi edukalt, nagu kinnitab tänane ringkonnakohtu otsus.
Ligi kahe meetri pikkune Stalini vuntsidega Reigas oli ringkonnakohtu kantseleis oma tänast otsust lugedes igatahes näost hulga kaamemaks läinud. Seetõttu pole ka kindel, kas ta mitte selle otsuse peale riigikohtusse edasi ei kaeba.
Ringkonnakohtu referendi Tiiu Hundi sõnul on Reigasel kassatsioonkaebuse esitamiseks aega seitse päeva. «Tema aeg hakkab tiksuma homsest. Kui ta 21. oktoobriks kaebust ei esita, siis ootan veel paar päeva ja kohtuotsus jõustubki,» lausus Hunt. Seega - kui otsus jõustub, on vanglaväravad Reigasele valla.
Suvel pärast maakohtu kinnist istungit rääkis Reigas Postimehele, et ta ei oska seda selgitada, miks ta hoidis CD-plaatidel ja oma arvutis ligi 200 000 laste pornopilti. Ka ei mäletanud ta oma ohvrite vanust ega teadnud, millal ta lapsi kuritarvitas.
«Ma ei oska numbreid öelda, see oli mingi periood,» lausus Reigas toona. «Raske juhus, sest ma ei mäleta, mis aastal see oli. Tundsin neid lapsi peaaegu kümme aastat. Kui tuttavaks saime, oli noorim vist kuuene ja vanem 12-13.»
Reigase jutust selgus, et lapsed käisid tema pool arvutimänge mängimas ja telerit vaatamas, mõnikord viis ta nad rattaga metsa sõitma või marjule, sest muidu istuvat söömata ja joomata lapsed päevad läbi McDonald'sis. Suurema osa teenistusest oli poissmees Reigas kulutanudki võõraste laste peale - ostnud neile toitu, raamatuid, koolitarbeid.
Küsimusele, kas ta enda ravimisele pole mõelnud, vastas Reigas: «Aga milleks mulle ravi? Et lapsed enam üldse ei meeldiks?»
Samas ei öelnud ta ka, et hoidub tulevikus 9-12-aastastest lastest eemale. Ütles hoopis: «Minul pole probleemi - kui nad vaid ise ei tule.»