Väärtuslikuks materjaliks Tallinna eri piirkondade olustiku uurimisel on politseijaoskondadega seotud arhiiviallikad. Nii mõnigi kord aitavad need ümber lükata ekslikke müüte. Kopli on selles suhtes parim näide.
Enamik Kopli politseinikest liikus tänaval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kopli politseil tuli Eesti Vabariigi algaastail alustada keerulistes tingimustes. Sõjajärgne majandus oli laostunud, paljud vahepeal tühjana seisnud hooned rüüstatud. Endiste sõjatehaste Venemaale lahkunud tööliste asemele asusid Koplisse enamasti oma vara kaotanud optandid, endised loodearmeelased ja paremate elutingimuste otsingul Tallinna siirdunud Petserimaa venelased.
1920. aastate algul tegutses politsei väga jõuliselt salaviinaga kauplejate vastu. Nagu lähiminevikus nii ka tollal kordusid ühed ja samad aadressid.
Piir salaviina levikule
Kopli territooriumil loodi kaks politseijaoskonda. Mõlemad allusid algul Tallinna Politsei I jaoskonnale ja hiljem olid iseseisvad abijaoskonnad.
Üks neist kandis Kopli politsei abijaoskonna nime ning see asus Vene-Balti asunduse majas nr 24. See oli linna poolt tulles esimene maja.
Selles kahekorruselises hoones asus veel postkontor ning teisel korrusel olid elukorterid. Kopli politsei abijaoskonnas teenis 1922. aastal 14 inimest ja nad teostasid järelevalvet kolme ruutkilomeetrisel alal.
Teine neist kandis Balti Puuvillavabriku politsei abijaoskonna nime. Sellele allus ligi ühe ruutkilomeetri suurune territoorium, kus 1924. aastal oli 47 elumaja ja 1659 elanikku.
Suur osa Kopli politseinikest alustas oma teenistust Eesti Vabariigi sünni järel. Näiteks abikomissar Mihkel Pikk teenis politseis alates 13. novembrist 1918. Samal päeval alustas vanemkordnik Willem Eiland, kordnik Karl Põldmann ja kordnik Pärtel Ehkmann.
Aastakümne teise poole olukirjelduses torkab silma töölisasula rutiinne olustik, kuid pühade ajal või palgapäeval lubati «kallist märjukest», kusjuures peaasjalikult temperamentsete venelaste juures tuli sellistel puhkudel tihti ette veriseid lööminguid.
Need olid tollal siiski erandlikud sündmused ning just seetõttu kirjeldati neid detailselt ajakirjanduses.
Kahtlemata aitas kuritegevust ohjeldada asjaolu, et enamiku ajast viibisid politseinikud väljas. 1920. aastatel olid politsei välipostid Vene-Balti tehase alumises koloniis ehk liinide merepoolses osas.
Muidugi ei tegelnud politsei ainult kurjategijate püüdmisega. Tema funktsioonide hulka kuulusid veel ametlike kutsete kättetoimetamine, kontroll heakorra üle ning ehitustegevuse järelevalve.
Kindlustasid heakorra
1920. aastate keskpaigaks oli Kopli heakord paranenud. Näiteks suutis Vene-Balti tehase valitsus täielikult korrastada kanalisatsiooni, veevärgi ja elektrivalgustuse. Paljude majade juurde rajati korralikud prügikastid.
Kopli politseil oli ülevaade kõikidest vajaminevatest töödest, kuid tema nõudmised ei ületanud maa- ja majaomanike reaalsete võimaluste piiri. Ometi ei saanud keegi rasket majanduslikku olukorda ettekäändeks kasutada, et eemale hoida heakorratöödest.
Kopli elanike mälestuste kohaselt ei söandanud isegi napsumehed politseipatrullide tõttu oma kuraasi näidata.
Politsei ei leppinud heakorrastamata tänavate, kõnniteede ja aedadega. Oli mõeldamatu, et kusagil oleks kõnniteed pesemata, purunenud aknaklaas parandamata või koni tänavalt korjamata.