Kümme aastat Tallinna suuremate kirikute ja ka maal asuvate pühakodade oreleid hooldanud Toomas Mäeväli (32) soovib, et lisaks orelitele saaksid korda ka tornikellad.
Orelimeister muretseb lõhkiste kirikukellade pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eestimaa kirikute tornid on täis lõhkisi kellasid, mida on püütud kehvasti keevitada. Tean ainult mõnda kella, mis normaalselt helisevad, neist kaks on minu vanaisa parandatud,» sõnab Mäeväli.
Ta mäletab hästi, kuidas Kuusalu kiriku pastoraadis kellaparandus käis. Õuele tehti lõke, kell aeti kuumaks ja siis keevitati praod kinni.
Just sealsamas Kuusalus veetis Toomas koos õdede ja vennaga lapsepõlves pea kõik nädalavahetused ja koolivaheajad. Vanaisa Eduard Salumäe oli kirikuõpetaja, tema kolmest pojast said samuti kirikuõpetajad, tütar Least aga organist.
Maast madalast oreliga
«Olen oreliga lapsest saati kokku kasvanud. Kui ema mängis, siis istusime neljakesi nagu oreliviled ja kuulasime lummatult,» meenutab Toomas.
Temas on koos nii ema Lea muusika- kui isa Sulevi ajaloohuvi. Sulev Mäeväli on kunstiajaloolane, töötab Linnamuuseumis teadusdirektorina.
Pärast põhikooli lõpetamist läks Toomas kellukoolina tuntud Tallinna Ehituskooli, kus õppis puidurestauraatoriks. Kõik ülejäänud on tulnud pideva enesetäiendamise teel. Tuntud saksa orelimeistri Gerhard Schmiedega remontisid nad Läänemaal mitu orelit.
«Schmiede oli väga omapärane mees. Ta tundis süümepiinu sakslaste sõjakuritegude pärast ja püüdis neid heastada. Näiteks ehitas Soome kaks orelit selle lunastuseks, et natsid Lapimaa tühjaks põletasid. Ta töötas ka meil tasuta ja tegi sealjuures meistrikursusi. See oli väga viljakas koostöö ja võimalus end täiendada,» kiidab Mäeväli. Kahjuks aasta tagasi orelimeister suri.
Mäeväli käis koos Toomkiriku oreliga Saksamaal ja sai ise näppupidi töös olla. Tarkust on lisanud erinevad kursused Soomes ja Lätis. Nüüd on Mäeväli juba ise meistriks saanud. Eelmisest aastast tegutseb Mäeväli Orelitöökoda OÜ.
Elu oreli sees
Võib julgelt öelda, et Mäeväli teab Tallinna orelitest kõike, kuigi iga orel on eriline ja isegi igal orelivilel oma nägu.
Kõige kehvemas seisus on Kaarli kiriku orel, mille remondiks raha kogutakse. Aga korda saab oreli teha koos kirikuga.
«Orel on nii tundlik sinna ladestuva tolmu suhtes, et seda ei tasu enne remontida, kui kirik korda saab. Kaarli kirik on aga tohutult suur, ei tea, millal selleni jõutakse,» mõtiskleb Mäeväli.
Ta püüab iga nädal pealinna kirikud läbi käia ja vaadata, mis nendega vahepeal on juhtunud. Organistid panevad vihikusse kirja, kui mingit viga märkavad. Siis ronib Mäeväli orelisse, leiab isegi viiekorruselise pillimüraka vilede rägastikus kiiresti vigase koha ja parandab ära.
Vigu võib olla erinevaid. Kord keeldub mõni vile hüüdmast, kord, vastupidi, jääbki hüüdma.
«See suvi oli orelitele, eriti maakirikutes, väga raske. Kirikud muutusid nii kuivaks, et orelid lakkasid töötamast. Puit kuivas kokku, liitekohtadesse tekkisid praod ja tuul kadus,» selgitab Mäeväli.
Tallinna suuremates kirikutes hoiavad orelite tervist niisutusseadmed.
Vahel on hiired maakirikus orelisse pesa teinud, vahel mõni kass viled lössi maganud, vahel rotid lõõtsanahad läbi närinud. Sageli peab Mäeväli osutama ka n-ö kiirabiteenust.
Kirikukellad hüüdma
Kord Tallinna orelifestivali ajal helistas Andres Uibo ja käskis Nõmme Rahu kirikusse kihutada. Kontsert oli alanud, aga orelis jäi si-noot hüüdma. Rahvas ootas, kuni meister kohale jõudis ja vea parandas.
«Kirik tuleb teha nähtavamaks ja kuuldavamaks. Kuna Eestis ei ole kirikukellade müüjaid, hakkasin ise neid välismaalt vahendama,» selgitab orelimeister ja viitab uhkusega Pühavaimu kiriku uuele kellale.
Mäeväli väitel on kellamäng ilus, kui kõlab korraga vähemalt kolm kella. Kaks jäävad lahjaks ja üksainus näitab vaesust.
Arvamus
Andres Uibo
orelikunstnik, Eesti Muusikaakadeemia professor
Tean Toomas Mäevälja sellest ajast, kui ta veel väike poiss oli. Nigulistes sai just orel valmis ja siis ta käis seda seal uudistamas. Oli näha, et tal oli oreli vastu suur huvi. Hiljem oleme kohtunud orelisõprade ühingus, aga viimasel ajal on ta selle tegevusest kõrvale jäänud.
Toomas on olnud tubli iseõppija ja teeb oma tööd kohusetundlikult. Siiski jääb ta päris orelimeistritele Hardi Kriisale, Olev Kentsile ja Ago Tindile alla, sest oreli ehitamine vajab professionaalseid oskusi. Aga ta on noor mees, jõuab end veel täiendada.»
Gustav Piir
Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja
Oleme Toomas Mäevälja tööga väga rahul. Meie orel restaureeriti 1980. aastate lõpul 1990. aastate algul, aga eks vahel tuleb ikka rikkeid ette. Orel on ju kliimamuutustele väga tundlik. Mäeväli on alati appi tulnud. Tema remontis orelit ka pärast põlengut, kustutusvesi oli mõnes kohas liiga teinud.
Tänu Mäeväljale saime kirikule uue kella. Pärast põlengut pakkus Otepää kogudus meile kella, aga see osutus liiga väikseks. Mäeväli siis organiseeris uue kella valamise Soome firma kaudu Hollandis. See tuli hästi välja.
Toomas Mäeväli
Sündinud 20. augustil 1974
Haridus: Tallinna Ehituskool puidurestauraator; täiendanud end Eesti ja välismaiste orelimeistrite käe all; õpib Tallinna Ülikoolis ajalugu
Töö: 19911996 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis pillirestauraator; alates 1996 iseseisev orelihooldaja
19951998 Toomkiriku oreli fondi juhatuse liige
alates 1998 Jaani kiriku oreli fondi juhatuse liige
Abielus, tütred Johanna ja Elisa