Lasnamäe keskus kerkib kunagi Joldia meres olnud laguuni kohale

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
10 000 aastat tagasi laius selles kohas meri ja rannani jäi umbes viis kilomeetrit. Tänapäeval tuleb siia Lasnamäe keskus.
10 000 aastat tagasi laius selles kohas meri ja rannani jäi umbes viis kilomeetrit. Tänapäeval tuleb siia Lasnamäe keskus. Foto: Peeter Langovits

Raske on leida Tallinnas paremat kohta, kus maastiku muutusi saab vaadelda tuhandete aastate lõikes ja kus muutused on niivõrd äärmuslikud.

Lasnamäe piirkonna geoloogiline areng ulatub väga kaugesse minevikku. Pärast mandrijää taandumist kattis siinset ala kohalike jääpaisjärvede ja hiljem Balti jääpaisjärve vesi.

Joldiamere staadiumis, umbes 10 000 aastat tagasi kerkisid merepinnast lavamaa kõrgemad paigad. Tollal moodustas Lasnamäe paelava koos praeguse Väo loopealsega väheldasi saari rannaäärses meres. Mandriala jäi umbes viis kilomeetrit lõuna poole.

Kunda kultuuri ajal

Saartevahelises laguunis, mille asemel on tänapäeval Tondi raba, settisid rohkesti rohevetikate jäänuseid sisaldavad aleuriidid. Umbes samal ajal saabusid Eestisse esimesed kütid ja kalastajad, kes kuulusid nn Kunda kultuuri.

Pärast Joldiamere taandumist, nii 9100–7800 aastat tagasi, eksisteeris Tondi raba kohal umbes 1300 aastat järv, mille põhja settis muda.

Järve kinnikasvamise tagajärjel hakkas atlantilise aja alguses, umbes 7800 aastat tagasi, kujunema vesine madal soo. Sellest ajast on pärit 0,7 meetri paksune tarnapilliroo turbakiht.

Subboreaalse aja keskpaiku, umbes 4000 aastat tagasi hakkas soos tekkima tarnaturvas ja alates subboreaalse aja lõpuveerandist, s.o umbes 3000 aastat tagasi turbasamblaturvas.

Arheoloogilistel kaevamistel Tondi raba ääres asunud Kuristiku küla ligidal leiti pronksiaja lõpuga, s.o umbes 5. sajandiga eKr dateeritud labidaspeaga ehtenõel ja osa keraamikast. Ka Tondi raba õietolmu analüüs kinnitas inimmõju järsku kasvu aastatel 900–800 eKr

Varasel rauaajal (6. sajand eKr. – 1. sajand pKr) laienes asustus lõunapoolsetele aladele, kus kohalikust järve- ja soomaagist võis toota rauda. Kuristiku küla olemasolu kohta on andmeid nii keskajast kui ka Rootsi ajast.

17. sajandi algul renditi Väo mõis bürgermeister Jobst Duntele. Tema nimest tulenes ja säilis rahvasuus Tondi mõisa, kõrtsi ja raba nimi.

17. sajandi lõpul oli Tondi raba ääres asunud küla suhteliselt rahvarikas. Alles pärast Põhjasõda sealne asustus kadus ja taastus märksa väiksemana uuesti alles 19. sajandil.

1912. aastal alustati Tondi rabas turbatöötlemist. Arvestused näitasid, et turvas oli 3–4 korda odavam kui küttepuit. 1916. aastal muretseti Tondi rabasse kaks komplekti turbamasinaid koos pressidega ja 14-hobujõuline vedur.

1920. aastatel teravana püsinud kütteprobleemi aitasid leevendada Lasnamäe turbarabad. Kõige paremaks peeti Sõjamäe raba, Tondi raba oli veidi halvema kvaliteediga ja Jaani ehk Rae raba hoiti esialgu reservis. See oli tunduvalt suurem kui kaks esimest kokku.

Turbatootmine sõltus täielikult moodsate masinate hankimisest. Tollal kasutati labidaturba meetodit ja lokomobiili jõul töötavaid presse. Kõik see oli iganenud.

Labidaturvas ei kuiva täielikult ja on alati niiske. Lokomobiiliga oli turbarabas raske töötada ja see raiskas liiga palju energiat.

Moodsad masinad

1922. aastal tellitigi Saksamaalt moodsaid ja küllaltki hea kvaliteediga masinaid, kuid nende saabumine venis 1923. aastani. Pärast masinate töölerakendamist müüs linn 1923. aastal 310 kantsülda turvast ja 1926. aastal 1646 kantsülda, millega teeniti 7 667 350 marka.

Kõige enam oli linna turbatööstuses töölisi 1925. aastal. Ainuüksi Tondi rabas töötas 192 töölist, neist 117 olid naised. Et sel aastal töödeldi palju turvast ette, siis järgmisel aastal võeti Tondi rabasse tööle vaid 14 töölist. 1927. aastal töötas rabas 87, 1928. aastal 73 ja 1929. aastal 35 töölist.

1930. aastatel koosnes Kuristiku küla seitsmest talust ja kaugemal asunud Tondi koolitalust. Laiem üldsus teadis külast kõige enam Narva maantee ääres asunud Tondi kõrtsi varemeid. Küla oli huvitav seetõttu, et seda poolitas Tallinna linna ja Nehatu valla piir.

Mustakivi talu maadel asunud kultusekivi, mis on praeguseni säilinud, oli üks linnasarase piirikive. Mööda piiri kulges suhteliselt lai sillutamata külatee, mis suundus Mustakivi talu juurest Narva maanteele.

1930. aastatel jätkus tööd ka linna turbarabades. Hooajalist tööd leidis umbes 130 inimest. 1930. aastate lõpus plaaniti turbaraba alal anda välja krunte. Linn lasi sisse lõigata peakraavid. Uued asukad oleks mõne harukraavi rajamisega saanud endale kasutamiskõlblikku maad.

Nõukogude okupatsioon muutis ka selle kava. Tondi rabast ida poole rajati sõjaväe lennuväli. 1977. aastal alustati Lasnamäe laiendamist kuni Pirita jõeni. Tööde käigus tihendati pidevalt hoonestust ja Moskva survel kujunes migratsiooni forsseerimine peamiseks eesmärgiks. Seetõttu ei olnud juhus, et elamuehituse kõrval jäi tähelepanuta kõik muu.

Tänapäeval näeme, et lühikese aja jooksul on Lasnamäe palju muutunud, ja suured muutused seisavad kindlasti ees. Tõenäoliselt kujuneb üheks atraktiivsemaks piirkonnaks kunagise kõnnumaa kohale kerkiv Lasnamäe keskus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles