Meil on liiga vähe räägitud nõukogudeaegsest vastupanukultuurist, mis nurjas Eesti sovetiseerimise katsed ja tagas iseseisvumise taastamise otsustavatel hetkedel rahva rõhuva enamuse toetuse. Üks selline vastupanukultuuri kandja oli Eesti Looduskaitse Selts (ELS).
ELS koondas rahvast jäävate väärtuste propageerimisel ja kaitsmisel. Mainitud ühendus püsis lubatavuse piiril ainuüksi järjekindla apoliitilisuse tõttu.
Looduskaitseselts oli tollastele võimudele ebamugav, kuid avalikult seda keelata ei saanud, sest deklaratiivsel tasandil pooldas ka riik looduse ja kultuuripärandi kaitsmist.
Menukas organisatsioon
Apoliitilisus tagas populaarsuse rahva seas, mis avaldus liikmeskonna aktiivsuses ja suuruses.
ELSil oli selle aja vaimse surutise tingimustes rahva liitmisel erakordselt suur osa.
Sajad aktiivsed inimesed üle Eesti suutsid ELSi abil leida endale sisukat ja kogu rahvale kasulikku tegevust, mis oli vaba kommunistlikust ajuloputusest.
ELS pidas pikaajalises plaanis silmas väärtusi ja kasusid, mis käisid risti vastu Nõukogude riigi orientatsiooniga hetkekasule ja seda varjavale kõikvõimalikule potjomkinlusele.
Sümboolne on seegi, et juba täielikus agoonias Nõukogude võim suutis oma eksistentsi viimastel minutitel kätte maksta rahva seas populaarsele seltsile ning korraldada seltsi heas seisukorras ja äsjaremonditud Tatari tänava maja lammutamise ning ühenduse üleviimise tagasihoidlikesse ruumidesse Koidu tänavas.
ELS asus aadressil Tatari 15 oma asutamisest 1966. aastal kuni 1980ndate lõpuni. See väga laiahaardelise tegevusampluaaga organisatsioon koosnes tegev-, noor- ja auliikmetest ning juriidilistest isikutest, osakonnad jagunesid sektsioonideks.
ELSi töös oli tähtis koht looduskaitsealasel selgitustööl koolinoortele. See ei tähendanud mitte ainult looduskaitse käsitlemist õppeainetes, vaid ka ulatuslikku koolivälist tegevust. Tallinna õpilased osalesid linna haljasvööndi puude istutamises, parkide korrastamises jms.
Olulised sekkumised
Vastupanukultuuris oli tähtis kokkukuuluvustunne, seetõttu olid massiüritused nagu näiteks looduskaitsepäeva tähistamine eriti tähtsad.
Looduskaitsepäeval korraldati koolides aktusi, loodusretki ja taidlusõhtuid. Massilise ulatuse võtsid ELSi organiseeritud metsapäevad, linnupäevad jms.
ELSi eesmärk oli looduskaitsealase haridustöö ja ökoloogilise maastikuhooldamise kaudu kaasa aidata ühiskonna ja looduse vaheliste probleemide lahendamisele.
Rohkete ELSi ridadesse kuulunud kõrge kutse-eetika ja hea ettevalmistusega spetsialistide abil olid selle organisatsiooni sekkumised pädevad ning isegi vaid hetkekasu silmas pidavad ettevõtted ei saanud neid alati eirata.
Loomulikult polnud seltsi tegevus meeltmööda kellelegi, kes oli harjunud lihtsat ja kiiret kasu saama. Primitiivsete nõukogulike skeemidega harjunud parteijuhid ja nende nõuandjad ei suutnud otseselt ja avalikult ELSi tegevust tõrjuda, kuid see muidugi ei tähendanud, et seltsi ja selle liikmeid kaudselt mõjutada ei püütud.
1. jaanuaril 1986 oli ELSil 48 territoriaalset osakonda ja 56 looduskaitse rahvaülikooli, ligi 20 000 tegev- ja noorliiget ning 20 auliiget. ELSiga oli koostöölepingu sõlminud 400 asutust, ettevõtet ja organisatsiooni.
Jaan Eilarti teened
Korraldati üleliidulisi ja rahvusvahelisi konverentse, organisatsiooni tegevust tutvustasid ka alates 1967. aastast ilmunud «Eesti NSV Looduskaitse Seltsi Teated».
Seltsi kõrgeim organ oli vabariiklik konverents, mis valis kaheks aastaks juhatuse. ELSi juhatuse esimees oli 19661981 Edgar Tõnurist, 19811988 Arnold Rüütel ja 19881996 Jaan Eilart.
Biogeograafi, maastikuökoloogi, loodushoiu edendaja ja kultuuriloolase Jaan Eilartiga oli tihedalt seotud kogu seltsi tegevus. Ta rajas 1966. aastal TRÜ looduskaitse ja kodu-uurimise kabineti ning oli 1996. aastani selle esimees.
Eilart oli ELSi asutaja ja 1988. aastani selle tegevesimees, 1996. aastast auesimees. Ta on koostanud 1974. aastal ilmunud raamatu «Eesti metsad» ja 1986. aastal ilmunud «Looduse õpperajad».
Eilarti laiahaardelist tegevust iseloomustab ka see, et ta avaldas üle tuhande artikli just nendel teemadel, millega tegeles Eesti Looduskaitse Selts.
Eilart oli isik, kes oskas märgata, hinnata ja hoida seltsi ajutrusti seas teisigi võimekaid isikuid.
Kui kasutada vene ajaloolase Lev Gumiljovi mõisteid, siis Eilart oli passionaarne isik. Sellised inimesed on viinud ja viivad ka edaspidi ühiskonda edasi. Küllap oli teiste arvamuste arvestamine üheks olulisemaks eelduseks Tatari tänavas asunud seltsi edule.