Nooruslik kaupmeheemand kavatseb äri laiendada

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaubanduses suurenes hõivatute arv aastaga 11 400 inimese võrra.
Kaubanduses suurenes hõivatute arv aastaga 11 400 inimese võrra. Foto: Peeter Langovits

Taasiseseisvumisajal, enam kui viisteist aastat tagasi, pealinnas esimese erakaupluse Alma Äri avanud Alma Sooäär pidas jaanuaris 70 aasta juubelit, kuid noorusliku poeomaniku mõtted käivad majapidamistarvete äri laiendamise ja kaubavaliku suurendamise ümber.

«Koju ahju taha istuma ei kavatse ma niipea jääda. Öeldakse, et kui sul on jäänud elada veel kas või üks päev, siis tuleb seda alustada otsast ja sisustada võimalikult hästi,» räägib Sooäär oma Vana-Kalamaja tänavas asuva poe leti taga kaupa müües.

Alustas varakult

Venekeelne eideke küsib elektripirni, keskealine meesterahvas otsib konksu lillevaasi riputamiseks, vanem proua ostab roostevabast terasest kruusi.

Eluaegne kaubandustöötaja Sooäär, kes hakkas pensionile jääma – Nõukogude ajal said naised pensionile 55-aastaselt –, ei suutnud 1990. aastal leppida, et nõmmelastele nii vajalik majapidamistarvete pood Raudtee tn 13 kaubapuuduse tõttu suletakse.

Ta taotles kaubastute valitsuselt loa asutada seal erapood, saigi hoone Nõmme elamuvalitsuselt üürile, tegi oma kuludega ruumides remondi ja avas 1990. aasta detsembris Alma Äri.

Tollase Õhtulehe andmeil oli see taasiseseisvumisajal pealinna esimene erapood.

«Kaupa oli vähe. Tutvuse kaudu sain ladudest naelu ja kruvisid, lahusteid ja värve. Panin lahustipudelid riiulile ritta, et kaubaküllust näidata. Alles hiljem hakkasid kooperatiivid ja vahendajad kaupa pakkuma,» meenutab Sooäär ja lisab koomilise loo.

Kondoomid ja naelad

Keegi noormees helistas ja pakkus müügiks kondoome. Sõna tundus võõras, telefon ragises ja kaupmees ei saanud aru, millega on tegemist. Küsis siis üle, mis asjad need on ja kuhu pannakse.

Noormees selgitas kohmetult, et need on preservatiivid. «Ütlesin talle, et siin on naelakauplus, mul pole neid preservatiive kuhugi panna,» naerab vanaproua lustlikult.

Ta meenutab, et algul ei julgenud ta kaubale juurdehindlust pannagi, sest tolleaegsete hinnangute järgi oli tegemist liigkasuvõtmise ehk spekulatsiooniga.

«Küsisin kaubastute valitsuselt, palju võib. Sealt ei osatud öelda. Panime siis 0,75 protsenti. Aga kuidas sa arvelauaga neid protsente arvestad, vahel läks niisama,» räägib Sooäär.

Praeguseks kaupmehe juurdehindlusprotsendiks nimetab ta 20–25.

Aga maksta tuleb makse ja töötajaile palka, tasuda renti. Just konkurentsi tihenemise ja kõrgete rendihindade tõttu pidi Sooäär Nõmmel nii poe kui kohviku pidamisest loobuma.

Ta kiidab oma koostööpartnereid, kes rasketel aegadel oma võlgadega ootasid ja tal taas jalule tõusta aitasid.

Sooäär ei oska öelda, kui suur kaubavalik tal praegu poes on. «No tuhat eri asja ja rohkemgi. Täpselt ei tea. Meil on kõike,» kinnitab ta ja räägib loo kundest, kes oli kindel, et ega ikka kõike ole. Küsis siis üht ja teist, Sooäär ladus kõik letile. No võrkkotikest, millega õrnu pesuesemeid pesumasinasse pannakse, teil ikka ei ole. Sooäärel oli seegi olemas. Mis pood see on, kus kõike on saada, pahandas ostja.

Alma Äris on kõikvõimalikke majapidamises vajalikke asju, ehitus- ja remonditarbeid, aiakaupu, tööriistu, naelu ja kruvisid, luudasid ja jääraudu, kühvleid ja korstnapühkimisriistu, potte ja pliidirõngaid, käsitöid ja töörõivaid, riidevärve ja kingaviksi.

Vägisi tuleb meelde rahvalik laul kaupmehest, kes pakkus kõike: viiulivinti ja siidilinti, pudelikorki ja sõnnikuharki, püksiviiki ja seelikutriiki.

«Kui tahad, et äri läheks, siis peab olema müügil absoluutselt kõike. Suurtes poodides niisuguseid asju ei leia. Seal võetakse suur kaubapartii sisse, aga ei mõelda inimese peale,» leiab ta.

«Inimene peab asjade otsa komistama, siis ta näeb neid,» on ta varem öelnud.

Elab peost suhu

Just inimestele mõtlemine, nende soovidega arvestamine pole võimaldanud Sooäärel ratsa rikkaks saada.

Otse vastupidi, ta on viieteistkümne aasta jooksul enamasti kogu aeg n-ö peost suhu elanud ja nii tulest kui veest läbi käinud. Ükskord loodab ta haljale oksale jõuda.

Kunagi käis Sooäär tuntud tervendaja Luule Viilmaa juures.

«Viilmaa vaatas mind ja justkui nägi läbi. Ta ütles: esimest korda on mu juures inimene, kelle ees on suur valgus ja ta muudkui trügib selle poole,» sõnab ta.

Trügib visalt siiani ja edasigi, kuni aga tervis vastu peab. Ja lubab, et siis annab oma äri üle tütrele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles