Loomaaed igatseb eelarve taastamist masueelseks

, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.
Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Foto: Mati Hiis/Õhtuleht

Tallinna Loomaaia kauaaegne direktor Mati Kaal on lubanud pooleteise aasta pärast ametist lahkuda. Ta loodab siiski jätkata loomaaias vähem vastutusrikkal ametikohal, andes edaspidi loodusharidust ja juhtides ekskursioone.

 Olete väsinud?

Iga asi väsitab ära, kui seda korralikult teha, olen üritanud seda tööd teha nii hästi, kui on võimalik. Olen praegu juba 67 aastat vana, pooleteise aasta pärast käin 69ndat, peab endale aru andma ja peeglisse vaatama.

Selle intervjuu tegemise ajalgi lookleb loomaaia värava taga pikk järjekord tiigriööle soovijatest. Teeb see rõõmu, et loodushariduse andmine loomaaias on vilja kandnud?

Muidugi teeb see rõõmu ja järjekord ukse taga näitab, et meie tööd siin osatakse hinnata. Kurb on ainult vaadata, et loomaaia rahastajad seda soovijate hulka ei märka.

Millises seisus on loomaaed praegu?

Ei pea häbenema seda, mida kavatsen üle anda. Alati saab paremini teha ja ükski loomaaed ei saa kunagi päris valmis. Meil on 88 hektarit maad, kus tuleb loomaväärsed tingimused luua neile asukatele, kes on juba loomaaias.

Unistustes on muidugi ka kaelkirjakud, segaekspositsiooniga Aafrika savann ja palju muud. Tegevust jagub siin mitme põlve jaoks.

Millised on praegu loomaaia direktori suurimad mured?

Eks ikka rahamured. Eriti masu ajal, kus raha kõvasti vähemaks kärbiti.

Juba mitu aastat pole saanud külastajatele õppematerjale teha ja kui vaadata meie töötajate palgataset, siis see teeb väga nukraks. Enamik meie töötajatest peab läbi ajama miinimumpalgalähedase töötasuga.

Kui palju oleks raha juurde vaja?

Meil tehti masu ajal eelarve viiendiku võrra väiksemaks – kui sellegi tagasi saaks, oleks juba väga hea.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles