Tänavu möödub 90 aastat keraamikakoolituse algusest Riigi Kunsttööstuskoolis, mis oli Eesti Kunstiakadeemia eelkäija.
Sündinud savist ja tulest
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
28. august 2013, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks märgiline sündmus meie keraamika ajaloos toimus aga veelgi varem, nimelt sada aastat tagasi anti esimesele eesti kutselisele keraamikule Juuli Suitsule Peterburis ülevenemaalisel tarbekunstinäitusel hõbedane auraha «hea keraamilise materjali ja kõrgväärtusliku glasuuri» eest.
Samasuguse auhinna võiks pälvida ka kõik 55 tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud näituse «Käsikäes» osalejat, sest tänu sinasõprusele saviga on nende looming eripalgeline ja väljapaneku üldpilt muljetavaldav.
Kuna «Käsikäes» idee tekkis seoses keraamikaõpetuse sünnipäevaga, sai näituse deviisiks sõnapaar «õpetaja-õpilane», aga õpetajatena on esitletud üksnes kaua aega tudengeid juhendanud või praegugi juhendavad õppejõud, igaüks neist koos grupi kolleegidega – oma õpilastega, kommenteerib kunstiakadeemia keraamikaosakonna dotsent Ingrid Allik.
«Soovisime võimalikult mitmekülgselt eriala tutvustada: ajalisel teljel, tehnoloogilisel skaalal, kuid näitus tervikuna sündis ikkagi kompromisside ja kujundamise tulemusel. Mingis mõttes on see väljapanek nagu koorilaul, kus ei saa solistidel lubada teistest üle laulda...»
Tasemel eesti keraamika
Näituse kujundaja Mari Kurismaa nupukal dirigeerimisel kõlab kümnest ansamblist koosnev keraamikaühendkoor nauditavalt, sest igal õpetajal ja tema jüngritel on oma loomingu esitlemiseks erivärviline saar.
«See oli avastusterohke töö: võrratud vormid, tähelepanu väärivad taiesed ja tehnikad. Eriti huvitavad olid 1970ndate ja 1980ndate suundumused. Ma ei teadnudki, et meie keraamikud on üle maailma nii palju auhindu saanud,» räägib Kurismaa.
«Mõtlesin pikalt, kuidas kujunduses õpetaja rolli rõhutada, kuni lõpuks otsustasin nad erivärvilistele aladele paigutada. Olen värvideinimene ja «Käsikäes» ruumides sain oma kirge vahvalt välja elada.»
Harmoonia nimel pidid koostajad küll osa esialgu valitud taiestest teiste vastu vahetama, aga nähtud vaeva kroonib nüüd stiilseim eesti keraamika näitus.
Väljapanek algab Valli Ellerist, siis tulevad Leo Rohlin, Viive Väljaots, Luule Kormašova, Evi Mardna, Ingrid Allik, Karin Kalman, Helene Kuma, Annika Teder ning keset saali vineerkuubikus esindab Urmas Puhkan moodsat aega.
«Kõik õpetajad koos oma õpilastega – aga see ring pole täielik ega täiuslik – on esindatud silmapaistvate töödega,» nendib keraamikadotsent Allik.
Saima Sõmeri seinapannoo «Jääminek» aastast 1984 lummab oma ajatu iluga.
Emeriitprofessor Leo Rohlini lakooniliste vormide ja kordumatute krakleeglasuuride mantlipärijaks võib pidada Kaido Kaske, kellelt seekord on väljas rakutehnikas geomeetrilise dekooriga seinataldrikud.
Anne Türni portselanis teostatud sari «Karvased sõbrad» on edukas ja toonud autorile mõlemal poolkeral toimunud konkurssidelt preemiaid.
Valgel ehk portselaniväljal astub üles Karin Kalmani kvintett. Lisaks õppejõule näitavad oma katsetusi Merike Hallik, Helena Paldo, Kaie Pungas ja Aigi Orav, kelle valgeid vorme «Déjà-vu» võis näha hiljuti ka kunstniku isikunäitusel Hop-galeriis, aga hoopis teises materjalis teostatuna.
«Minu idee oli näidata, kuidas portselan tegija üle võimust võtab – kõik algab ilusasti ja lõpeb kaosega, sest tehnilisi nüansse on palju. Pärast eseme disainimist pead seni ahju kõrval istuma, kui asjast asja saab,» räägib Orav keraamiku argipäevast.
Muljetavaldavad on ka Jarõna Ilo katsetused lehtportselaniga. Uudset materjali pole seni keegi teine Eestis rakendanud.
«Keraamika on siiski veel laiem, kui sel näitusel näha,» nendib Allik.
Muljetavaldavad taldrikud
Tarbekunstimuuseumi trepigaleriis annab Haja Eisti kureeritud ja kujundatud väljapanek «Taldrikud – läbilõige Eesti portselanimaalist» ülevaate selle ala arenguteest ja kulgemisest läbi ajavoolu ja -vaimu.
Teatavasti on glasuuripealne- ja alune portselanimaal üks keraamika alaliike ning see on olnud erinevas mahus nii Riigi Kunsttööstuskooli kui ka Eesti Kunstiakadeemia õppeprogrammis. Vanimad eksponeeritud taldrikuist pärinevad 1930. aastatest, viimased aga kannavad tänavust aastanumbrit.
«Olen kaasanud ka valiku üliõpilaste töid,» kõneleb Eist. See valik on muljetavaldav. Kõik eksponeeritud taldrikud on dekoratiivsed ja kõnetavad publikut.
17. augustist on Amandus Adamsoni majamuuseumis Paldiskis vaadata kunstnike loodud 80 tassi.
13. septembril toimub kunstiakadeemias rahvusvaheline seminar «Updating» keraamikahariduse seisust ja tulevikust, seda saadab pop up näitus, kus külalised esitlevad kaasa võetud üliõpilastöid.
Juubeldamisele pannakse punkt 4. oktoobril Haapsalu linnagaleriis avataval Mare Mikofi koostatud Eesti Keraamikute Liidu etteastel «Muda ja instinkt».
Näitus
Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna juubelinäitus
«Käsikäes»
Avatud 15. septembrini Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis
«Taldrikud – läbilõige Eesti portselanimaalist»
Avatud 22. septembrini Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis