Õhtune kajakimatk Tallinna lahel virgutab keha ja rikastab vaimu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: AFP / Scanpix

Kajakimatk Tallinna lahel võimaldab vaadata merelt pealinna kaheksat sadamat, teha põike nende ajalukku, näha arengut ja mõtiskleda tuleviku üle. Pealtnäha urbanistlik meelelahutus on ometi ühteaegu nii looduslik, sportlik kui kodulooliselt õpetlik.



Kajakid lükkame vette linnahalli kai kõrvalt. Vaevalt oled jõudnud lainega tutvust teha, aeruga pole veel õieti harjunudki, kui juba tuleb piiluda ümber tohutu kõrgena näiva kai nurga – ega sadamast tule mõnd reisilaeva – ja tõmmata siis hooga end üle laevatee. Kajakid peavad hoidma üksteise ligi, et mitte teha liigset tüli sadama tähtsamatele tegelastele, laevadele.



«Tööt-tööt!» teeb üks kahest eemal sadamas seisvast tohutusuurest kruiisilaevast, «tööt-tööt!» Jõuame vaid korra naljaga pooleks arutada, kas kutsub ta nii ehk oma pardal viibijaid õhtusöögilauda, kuid mõni aeg hiljem näeme üht liikuvatest majadest juba Tallinna poole oma ahtrit näitamas.



Patarei vangla ootab kosilast

Loksuvast lainest hoolimata liiguvad suurte sõidukite kõrval imepisikesed ja madalad kajakid merelahel kärmelt. Juba olemegi esimese peatuse, ajaloolise Patarei vangla külje all. Seitse-kaheksa aastat kajakisõiduga tegelenud OÜ 360 Kraadi matkagiid Bert Rähni räägib hoone sünniloost ja meenutab, et kui ta esmakordselt lahelt kindlusele pilgu heitis, oli see veel vangla, mõni aeg hiljem vangla haigla, nüüd aga ootab uut kosilast.



Järgmine peatus viib meid otse sõjalaevade külje alla – saabume Lennusadamasse, mis nüüd on meremuuseumi käsutuses. Kui tahad, võid suisa aeruga Suurt Tõllu või Lembitut toksata. Suhteliselt lähedalt näeb ka vesilennukite angaari. Samal ajal selgitab giid kõrvuti asuvate Lennusadama, Peetri sadama ja Miinisadama tekkelugusid ning praegusi olusid.



Peetri sadamat on alati laevaehituseks kasutatud ning Rähni selgitab üksikasjalikult, kuidas laevad praegusel ajal remonti toimetatakse. Miinisadama poole aerutades näeme ära Eesti kaitseväe lipulaeva Admiral Pitka ning keerame seejärel kajakininad mere poole, et keelatud sadamaalasse mitte sisse tungida.



Hundipea sadama orientiirina näitab Rähni veeteede ameti laevataolist hoonet. Edasi sõidame mööda Paljassaare sadamast ning giid hoiatab, et nüüd tuleb üksteise ligidale hoides ületada taas laevatee – sedapuhku kaubalaevade kasutuses olev.



Selgub, et ka ses osas on suur erinevus võrreldes paari aasta taguse ajaga, mil Rähni viimati Tallinna lahel kajakkidega käis. Kui siis pidi leidma tee ületamiseks sobiva aja saabuvate-väljuvate kaubalaevade vahel, siis nüüdse sõidu ajal pole silmapiirilgi ühtki alust, mis laevateel meiega konkureeriks.



Katarina kai juures lükkame kajakid rannale ja teeme jalasirutuspeatuse. Naudime vaadet linnale ning kuulame juttu Katarina kai saamisloost. Vestlusteemad ekslevad Tallinna sadamate ehituse ajaloost kajakimatkamise radadele ning taas sadamate juurde tagasi. Linna kilukarbisiluetti imetledes märkame, et veel üks kruiisilaev on vahepeal märkamatult sääred teinud ja sadama uusi turiste ootama jätnud.



Kümme kilomeetrit veesõitu

Veesõidukisse tagasi minnes paistab, justkui oleks aerutamise õige tunde alles nüüd kätte saanud, ja naudid mõnuga liuglemist tagasi linnahalli poole. Enam ei tundu sa endale nii tühine ja väike suurel merel.



Enne naasmist teeme viimase kõrvalepõike – Vanasse Kalasadamasse, mille sillerdav vesi loksub vaikselt vastu kai seinu. Siin oleks aeg justkui seisma jäänud: kui Rähni räägib, kuidas siia omal ajal kalaturg tekkis, pole raske ette kujutada kalalaevakeste ja kaupmeeste elavat saginat. Hoolduseta rajatiste kallal teeb aga meri halastamatult oma tööd ning kai servad murenevad silmanähtavalt.



Viimased aerutõmbed viivad meid kiiresti tagasi teisele poole linnahalli kaid, kus meie matk lõpeb. Kolme tunniga läbitud ligi kümnekilomeetrine veering tegi tööpäevale kena sportliku lõpu, andes samas kultuurilisi teadmisi kodulinna sadamate ajaloost ja tänapäevast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles