Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kõht täis Kalamajast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: telliskivi.eu

Veel mõni aasta tagasi oli Kalamaja asum Tallinna toidukaardil üks suur ja valge laik, kus mustade täppidena ilutsesid peamiselt agulikõrtsid. Tippkokk Roman Zaštšerinski kohviku Moon avamisest sai vali stardipauk ning nelja aastaga on Kalamajast saanud ilmselt kõige trendikam pealinna einestamispiirkond, kus valikuvõimalusi igale maitsele ja igas mahus rahakotile.

Siin asub Tallinna üks paremaid Hiina restorane, luksuslik Cha Dao, trendirahva Bermuuda kolmnurk F-Hoone-Kukeke-Boheem, suurepäraseid küpsetisi pakkuv Kalamaja pagari¬ töökoda, merehõngulise menüüga Maru Lennusadamas ning loomulikult on täies elujõus ka ehedad, enamasti slaavi aktsendiga agulikõrtsid, nagu Kolm Lõvi, Piramida jmt. Uude õllebaari Pudel on humalagurmaanid juba sügava raja sisse tallanud. Põhjust võtta kõht kaasa ja teha Kalamajas üks söömatiir on seega rohkem kui küll.

PULSILE MEELDIB

1. SESOON
NIINE 11


Üks värskemaid tulijaid Kalamaja söögikaardil on samas ka asumi üks paremini varjatud saladusi. Sesoon asub Loomelinnakuks nimetatud kontorihoone hoovis Niine tänaval, kuhu niisama patseerijal suurt asja pole. Aga siiski on selle koha lisaks kontorirottidele üles leidnud ka kohalikud, mistõttu kannatab Sesoongi Kalamaja menupaikade kroonilise tõve käes: vaba lauda on raske leida.

Eriti ilmseks saab see pühapäevase brantši ajal, kus võimalus süüa 11 euro eest (lastel 6 eurot) Rootsi lauas head, paremat ja veel paremat meelitab kohale hulga nautlejaid, mistõttu reserveerimissoovitust tuleb võtta üpris tõsiselt. Matsaka plussi teenib Sesooni sisekujundus ühe lihtsa asja eest: toolid ja lauad on kõik ühest seeriast. Ausalt, paljudes kohtades valitsev vanakraamiturgudelt kokku korjatud kaleidoskoop ei ole ammuilma originaalne.

Sesooni pakutav toob esimese hoobiga meelde F-Hoone ja see pole juhus, vaid selgelt seotud koka töökohavahetusega. Menüüs on iga nimetust kolm, vaid magusroogade nimekiri küünib kuueni. Veel üks plusspunkt Sesoonile tuleb taimetoitude eest. Veiseliha rostbiif punase veini kastmes peedipüree ja lehtsalatiga on nimekirjas kõige kallim (8.50 eurot), kuid väärt igat senti oma hinnast. Tõeline hitt on Sesooni sorbett (1.60 eurot). Pulss soovitab Sesooni ahjusoojalt ning pühapäevaseks brantšiks tasub tee Niine tänavale ette võtta ka linna teisest otsast.

2. HAN
KOTZEBUE 13a

Kui Ernest Hemingwayd parafraseerida, siis igast Tallinna asumist võib leida vähemalt ühe Aseri söögikoha. Mõistagi ka Kalamajast. Selle asumi kokapõllega mägede poeg kannab nime Han. Sisenejale hakkavad esimese asjana silma rahvuslipud, sinimustvalged kõrvuti aserite lipuga.

Põhjamaise minimalismi austajad võivad pärast seda rahvaste kulinaarsõpruse demonstratsiooni ümber pöörata, sest sisekujundus on idamaine kitš kuubis, alustades seinamaalingust ning lõpetades massiivsete draperiidega. Ilu, nagu teada, patta panna ei passi. Mis passib, on kirjas menüüs. Toitude nimekiri on pikk nagu odaliski loor ning sealt leiab ka tõelisi idamaiseid lüürikapärleid nagu krevetisalat Haarem, lõheroog Neitsi uni või kukeseentega seapraad „Segased tunded”.
Pulss piirdub siiski tuttavanimelise klassikaga. Kjufta (4.50 eurot) kirjeldus − supp lihapallidega ja kondiga lambaliha tükkidega – on pisut petlik. Lihapalle on supis ainult üks, aga see-eest peaaegu täismehe rusika suurune. Õhtumaises söögikohas jätkuks sellest portsust pooleteise prae jaoks. Oeh. Teiseks roaks valitud ljulja-kebab (5 eurot) on täpselt nii hea kui ühest korralikust kaukaaslaste söögikohast oodata. Kaks rooga kokku on maitsev ja ägisema panev kõhutäis, pärast mida on mõistlik püksirihm järele lasta ja mõnda aega vidukil silmadega lösutada. Iidses hansalinnas on konkurents Aseri kohtade vahel tihe, Han kuulub kahtluseta parimate sekka.

3. KUKEKE

TELLISKIVI 57

Anni Arro bistroo Kukeke asub F-Hoonest vaid kahe kotletiviske kaugusel, kuid ruumikast konkurendist hoolimata on ka Kukeke pidevalt rahvast täis. Usin kelner ütleb reipalt tere ja vuristab siis kuulipritsina ette road, mis menüüs kirjas, kuid mida tegelikult pole. Mis teha, kui sööjad on varustajast kiiremad. Kukekesele tuntust toonud road – nagu näiteks Mulgi küüliku koib (8.50 eurot) või Burgundia veisepada (7.50 €) on siiski olemas. Vana kooli meesterahvastel on põhjust võtta preili Arro ees maha müts ja tõsta pits, sest Kukeke on väheseid restorane, mille menüüst leiab vana hea kiluvõileiva (3.80 eurot), küll pisut peenemas vormis ja uputatud munaga. (Vahemärkusena: see on lihtsalt häbiväärne, et oleme koha viinavööndi rahvaste peres auga välja trimbanud, kuid korralikku sakummi häbenevad siinsed söögikohad pakkuda. Mis on umbes sama, kui Prantsuse söögikoht, kus juustu polegi.)
Aga tagasi Kukekesse. Õigupoolest võiks Kukekese nimi olla Peedike, või siis vähemalt Kukk ja Peet. Anni Arro armastus selle punase juurika järele nähtub pea igast soolasest roast ning peedilõigud on leidnud oma koha isegi burgeri (8 eurot) vahel. Harjumatu kombinatsioon, kuid üllatus-üllatus, töötab.
Bistrood eristab restoranist kiirus (eks tule ju sõnagi vene keelest – bõstro), taskukohane hind ja lihtsamad road. Koduseid maitseid pakkuv Kukeke vastab sellele definitsioonile sada protsenti ja natuke pealekauba ka.

POLE PAHA

4. F-HOONE
TELLISKIVI 60a


Telliskivi loomelinnakus paiknev F-Hoone on koos Mooniga suurimaid „süüdlasi” selles, et Kalamajast on saanud maitseküttide jahiala. Avaras industriaalhoones asuv F-Hoone tuli turule mujal maailmas läbilöönud ideega: pakkuda kööki, mille tase on kõrgem kui hind. Mis töötas mujal, töötab ka meil. Suisa nii hästi, et suurest põrandapinnast, tegutsemisaastatest ning piirkonnas kujunenud konkurentsist hoolimata on söögikoht pidevalt täis. Eriti kiirel lõunaajal ja nädalavahetustel on F-Hoones eraldi lauas istumiskohta leida võimatu. Siiski, aastad teevad oma töö ning koka lahkumine (vt kohvik Sesoon) annab keelel tunda. Ja eks ole F-Hoone seatud standard sundinud ka konkurente pingutama.
F-Hoone lambalihaburger (8.20 eurot) on kahtlemata hea, kuid Kukekese oma on siiski tsimaruke parem. Ka ülejäänud menüü puhul tuleb vägisi meelde ilukohtunikust peegli vastus võõrasemale. Kõik on väga hea, kuid kilomeetrise ringi sisse jääb nii mõnigi koht, kus sama toit on pisut parem. Üks, mida aga seni keegi pole suutnud üle lüüa, on F-Hoones valitsev mõnusalt boheemlaslik õhkkond. Ja kvaliteetõllede valik on endiselt muljetavaldav. Kuigi, Pudel on sisuliselt ümber nurga.

5. KOLM LÕVI
KOPLI 14


Kolm Lõvi lööb karbi lahti kõigil, kes varakapitalismi ajal baaride-lokaalide külastamiseks liiga noored olid või kes agulipuhvetitesse sattunud pole. Aeg on selles paigas seisma jäänud ning külastaja seisab silmitsi sajaprotsendilise idaeksootikaga. Esimene lõvitrio tervitab külastajaid juba välisuksest sisenedes, teine maalitud palmide vilus peesitav kolmik kõrtsiseintel. Lauad-toolid paiknevad seinte ääres, jättes keskele vabaks tantsuplatsi. Selle keskel kõrguv läikiv post annab tunnistust, et siin on vääneldud mitmesuguseid tantse.
Menüüd uuriva kunde täpsustava küsimuse peale puhkeb abivalmis baaridaami ja leti kõrval istuva vormika proua vahel intensiivne vestlus. Selgub, et «see liha Rootsi, nu, mjaso po-švedskii, see on liha, siis on bekon ja sõr, nu, juust». Mis kõlab nagu friteeritud kolesterool. «Gotovit?», küsib proua. «Davaite,» vastab tellija.
Proua vupsab kööki. Kümmekond minutit ooteaega kulub nuputamisele, mis seob peekoni ja juustuga üleküpsetatud juustuga lihatükki Rootsiga. Vastuseni siiski ei jõua, sest mõtisklused katkestab tellitu laudasaabumine. Roog vastab täpselt kirjeldatule, lihatüki kõrval on hunnik kartuleid, salatikuhi ja kopsik ketšupiga, kuhu on lisatud törts majoneesi. Nagu arvata oligi, piisab taldrikul olevatest kaloritest kahele hipsterile kolmeks päevaks. Gurmeest on asi sama kaugel kui Kuressaare Karagandast, kuid täiesti kindlasti on tegu rammusa kõhutäiega, mis kuulub kategooriasse «tädi Ljuba maitsvad kodused road». Prosta küll, kuid südamega tehtud. Viimane aeg oleks võtta «Kolm Lõvi» muinsuskaitse alla, sisekujunduse ja menüüga ühes tükis.

6. KLAUS
KALASADAMA 8

Kultuurikilomeetriks ristitud raja ääres paiknev Klaus moodustab koos lähinaabrite Mooni ja Cha Daoga teise Kalamaja maitsekolmnurga. Kaardilt vaadates on Klausi asupaik otse merekaldal suurepärane, kuid tegelikkus teeb selles omad korrektiivid. Loomulikult pole Klausil mingit süüd selles, et merelinn Tallinna paljuräägitud merele avamine käib üle kivide, kändude ja salakaride, kuid asukoht lööb oma trumbid letti alles sumedatel suveõhtutel.
Klausi menüü (ehk „söögi of the poolis”, nagu nad ise teatavad) on juba mõnda aega edukalt vältinud nii muutusi kui ka pikenemist. Kolm salatit (kõik 5 eurot), kolm pastat-risotot (5 eurot), kolm pearooga (11 eurot), kaks suppi (4 eurot) ja neli magustoitu (4 eurot) ei jäta sagedasele kundele just palju kombineerimisruumi. Aga teisest küljest, me kõik ju teame, et harjutamine teeb meistriks ning Klausi kokkadel on kõik knihvid hästi käpas. Sea-minikoot koos röstitud peedi ja sibula-metsaseene salatiga tähendab perfektselt pehmeks küpsetatud liha ja metsahõngulist lisandit ning on jahedale ajale sobivalt rammukas roog. Ka valge šokolaadi-mandariini panna cotta on suurepärane, kuid perfektsuse saavutab see siiski alles suve saabudes, kui praegused kaugelt maalt pärit marjad asendatakse kodumaiste maasikmarjadega.

Tagasi üles