Vedru pinges. Vaja rahuneda

Tarmo Kruusimäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahva ootel: Tarmo Kruusimäe selja taga EFFi ehk Eesti futifännide (sic!) lipp. Kas märkate, et keskmine lõvi on palliga?
Rahva ootel: Tarmo Kruusimäe selja taga EFFi ehk Eesti futifännide (sic!) lipp. Kas märkate, et keskmine lõvi on palliga? Foto: Marina Puškar

Selle nädala alguseni kestnud jalgpallinädala eestvedaja, vutifänne ühendava Jalgpallihaigla juht, muusik ja poliitik Tarmo Kruusimäe jõuab sumedas suveöös olulisele tõdemusele. Millisele?

Tõusen laupäeval kella 10 ajal, et rahulikult võimelda. Olen tavaline eesti mees, kes teeb viit tiibetlast. Need on joogaharjutused, millest kõik räägivad ja ütlevad, et hakkavad neid tegema – ja väike osa ka teeb. Neid tuleb teha 14 korda, see võtab 10–15 minutit.

Kõigi selliste rituaalidega on nii, et kui vahele jätad, annab kohe tunda – imestad, miks nii uimane ja loid oled. Suvel lõpetan need harjutused dušiga: jahutan jääkülma veega kuuma eesti mehe vere maha.

Nädala unevõlga kella kümneni magamine siiski tasa ei tee. Pärast reedest mängu Trinidadi ja Tobagoga oli afterparty. Sain sealt pärast keskööd tütrega tulema. Aga mängupäeval kerid ja kerid sisemise vedru muudkui üles. Kui tahad kaks tundi pärast mängu lõppu uinuda, siis see ei õnnestu.

Vedru peab enne samamoodi tagasi kerima. Alles öösel kella nelja ajal jäin magama. Mõnikord on läinud hulleminigi: ükskord ei saanud enne kella kuut magama. Selline ohtlik asi on jalgpallihaigus!
Pärast hommikusi protseduure vaatan töömeile. Inimesed on ju arvestanud, et olen 24/7 kättesaadav.

Kell 12.15 istun Tiskres bussi peale – mul ei ole juhilubagi – ja jõuan kella 13ks Woodstocki pubisse. Mul ei olnud autojuhi soolikat juba lasteaias. Kui poisid kaklesid kalluriautode pärast, siis mind jättis see täiesti külmaks. Ma mängisin tüdrukutega, sest nemad olid kõik ripakil.

Woodstockis on kavas kohtumine iidolitega. Iidolid on Joel Lindpere ja Konstantin Vassiljev. Tegime enne fännide seas ka gallupi, kus esimeseks-teiseks tulid Ragnar Klavan ja Henrik Ojamaa. Aga Ojamaa on Poolas testimisel ja Klavanil olid muud takistused.

Iidolid tulevad kell 14 algavale vestlusõhtule otse trennist. Aga ilmselgelt tegime planeerimisvea. Eeldasime, et kui inimesed ei pea minema A. Le Coq Arenale, kuhu on keeruline kohale jõuda, vaid tulevad Vabaduse väljaku äärde, kust saja meetri kaugusel asub Woodstock, peame hakkama seal inimmasse juhtima. Aga on ilus päikseline ilm, nii et sel ajal on vist kõik Tallinna inimesed rannas. Kuulajaid tuleb kohale veidi üle 20. Pisemad fännid on nelja- ja vanemad 70-aastased.

Lindpere ütleb hea mõtte neile, kes tahavad USAsse õppima asuda: on võimalik minna Ameerikasse kooli ja saada seal stipendium, kui mängid ka euroopalikku jalgpalli. Saad heal tasemel kõrghariduse ja heal tasemel sporti teha. Meil on levinud stereotüüp, et Ameerikas on vaid kivipallurid, kes ei jaga tavalisest jalgpallist ööd ega mütsi.

Kohtumine kestab kella 17ni. Oleks võinud minna kauemgi, aga iidolitel hakkab aeg peale suruma. Loodan, et sellisest vestlusõhtust saab traditsioon. Kui ma ei eksi, toimus viimane seesugune kohtumine jalgpalliliidu egiidi all kolm aastat tagasi.

Seejärel käin linna peal, et keskkonda vahetada, ja loen töömeilid läbi. Kui jääksin Woodstocki, astuks kindlasti mõni uksest sisse ja küsiks, miks mul on koondise särk seljas – ohoo, kas täna on mäng või?! Väga sajaprotsendilist ma tööd vehkida ei saa, vaid kasutan telefonirakendusi, et vaadata, kas on tulnud mõni oluline meil.

Pärast seda alustan kell 20 algava kontserdi organiseerimise Rockstar’si ööklubis – kaks DJd, kolm bändi. Eesmärk on jalgpallinädala raames lihtsalt rokkida. Bändid Fucktor, Naive ja Infektsioon esinevad sõna otseses mõttes vabatahtlikult. Nad saavad suure tänu. Meil ei ole nii, et kui on heategevusüritus, siis artistid saavad ikkagi täislakshonorari ja inimesed muudkui SMSi teel hääletavad raha, millest poole võtab keegi ära.

Ise keeran Kojamehe nime all plaate, Fucktori trummar Kalle Allik samuti. Tema on vana keeraja, mina olen rohkem asjaarmastaja, kes siis, kui kedagi teist ei saa mängima, toob kastanid tulest välja. Kuigi kasvasin lapsepõlves, kus kehtis hüüdlause «Disko on pask!», plaadikeeramine meeldib mulle – saad lasta lugusid, mida tahad, ja mõte, mida järgmiseks lasta, kogu aeg muutub. Lahe!

Noorusaegadel olin kunagi Fucktorile segastel asjaoludel mõnel kontserdil bäkilauljaks. Eelmisel aastal tegi Fucktor comeback’i ja nad kutsusid mind paar korda stuudiosse. Nüüd teeme kontserdil koos kolm klassikalist lugu: «Üksindus», «Jooge Saku õlut» ja «Pipravitt» – see on eesti pungi kullafondi lugu.

Publikut on päris lahedalt. Kontsert on prii. Me ei kasuta sõna «tasuta» – see loob väära ettekujutuse. Tean juhtumit, kus inimesed võitsid Eesti-Inglismaa jalgpallimängu pileti, mida nad väga taga ajasid, ja müüsid siis kohe edasi, kui nägid, et nii võib raha teenida. Tasuta asju inimesed ei väärtusta. Seepärast kasutamegi sõna «prii». Midagi pole teha: jalgpallifännid on konservatiivsed ja parempoolse ilmavaatega.

Pidu kestab kella kaheni. Kui koju jõuan, käin duši all ja tunnen, kuidas energia hakkab taastuma. Ööbik laksutab akna taga. Sellisel sumedal suveööl võib endale lubada terrassi peal hommikul kell neli tassi kohvi ja sigareti ja kuulata linnulaulu. Muidu suvel, kui tegemisi on palju, pudenevad sellised hetked näppude vahelt ära, kui sa neist kinni ei haara. Hea fiil on!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles