Kas matšol on hing?

Heili Sibrits
Heili Sibrits, kultuuritoimetuse juhataja
:

Tallinna Linnateatri suvelavastuses võib kõike kiita, aga kujundust lausa peab kiitma.

Laia tänava poisid näevad välja kui matšod, nad käituvad kui matšo, oo kuidas nad naudivad musklitega eputamist, ülbet hoiakut ja sigarit suunurgas, totrat käsuliini, sõjaväelaslikku karjumist…

Tallinna Linnateatri lavaaugus mängitav Mart Kolditsa «Pál-tänava poisid» on lahe lavastus. Kõigepealt tuleb kiita kujundust. Seni eelkõige filmikunstnikuna (Veiko Õunpuu filmid) silma paistnud Jaagup Roomet on kujundanud lihtsa, kuid geniaalse maailma – lava sisse on peidetud tiik, mida vaataja märkab just õigel hetkel, merekonteinerid kui tühermaal vedelevad ehitussoojakud (puuriidad/kuurid), mis peidavad endas klassiruumi, botaanikaaeda, aga ka Nemecseki kodu.

«Pál-tänava poistes» mängib 14 linnateatri meesnäitlejat, kes vastavalt vajadusele on punasärklased või Pál-tänava poisid. Indrek Ojari ehk Boka meeskonnas on näiteks Priit Võigemast lihtsalt üks poistest ehk major Rakos, kuid punasärklaste kambas mängib Võigemast Feri Atsi, kelleks kehastumiseks tõmbab Võigemast selga punase helkurvesti.

Olgu, peale vesti muutub loomulikult ka Võigemasti hoiak, temast saab kambajuht. Ent siiski on näitlejate kostüümid leidlikult lihtsad. Matšolikku, sõjaväelaslikku hoiakut rõhutavad tanksaapad, mustad T-särgid, combat-püksid, mis klassitoas on vahetatud korralike viigikate ja veelgi korralikemate helesiniste triiksärkide vastu.

Kaklus õhuga

Etenduse alguses sõidavad poisid lavale tuunitud jalgratastega – kodarate vahele on seatud häält tekitavad lipikud, ratastelt on ära võetud sadulad, et vändates oleks motikal istumise tunne, pastaga on plastmassist paagile maalitud Harley-Davidsoni kiri jne, mis jäetakse kogu etenduseks lava nurka.

Kui esimeses stseenis tulevad poisid elu hinnaga kaitstavale platsile ratastega, siis miks liigutakse hiljem jala? Miks rattaid vaja on, kui neid pole vaja, jääb segaseks. Aga ärgem takerdugem detailidesse.

Peaaegu täiuslikule lavalisele maailmale sekundeerib võimsalt näitlejate liikumine, siin tooksin esile eelkõige Pál-tänava poiste ja punasärklaste otsustava lahingu. Taas tuleb hüüda, et geniaalne ja lihtne. Mustades kostüümides poisid kaklevad liivakottidega, lehvitades ise punaseid helkurveste – vaataja näeb kahe kamba võimsat rabelemist, aga samas ka suurte meeste kaklust vaid ette kujutatavate vaenlaste ehk õhu ja liivakottidega! Võimas sümbol!

Kolditsa lavastus pakub nauditavaid jõu- ja ilunumbreid, olgu selleks uss-kätekõverdus, kus käpakil mehed asetavad jalad partneri õlgadele ja neljateistkümnest mehest moodustunud rivis tehakse ühiselt kätekõverdusi, mida, tõsi, on meeldiv vaadata.

Lavastuse kõrghetkedeks pole aga siiski meesnäitlejate füüsilised saavutused, vaid ikkagi poistevahelised pinged ja sammsammuline välisest matšolikust kestast väljakasvamine, oma südame ja hinge näitamine.

Kui esimest korda publiku silme alla ilmunud poisid näivad ühesugustena, neile kõigile meeldib üksteist togida, mürada, nalja teha, siis etenduse edenedes mõistad, miks Indrek Ojari mängitav Boka on Pál-tänava poiste juht.

Ta on tasakaalukas, enesekindel, tark ja südamega noormees, temas puudub soov olla juht, ta lihtsalt ongi juht, ja mitte äriettevõte juht, vaid sõjaväeline juht, kes sobinuks «Kolme musketäri». Ta on mees, kelle kohta armastatakse öelda, et selliseid enam ei sünni.

Indrek Ojari kõrval mängivad end veenvalt esile ka Mikk Jürjens reamees Nemecsekina, reetur kolonelleitnant Gereb (Tõnn Lamp), aga ka pidevalt teineteisega tülitsevad kapten Barabas (Priit Pius) ja seersant Kolnay (Märt Pius). Hetki on ses lavastuses kõikidel näitlejatel, ent tekstist tingituna peavad mõned rohkem tagaplaanile jääma.  

Nii nagu raamatus, ei saa ka linnateatri lavastuse kohta öelda, et üks kamp on üdini paha, teised aga head. Nad on lihtsalt poisid (samas võib kirjutada ka «mehed», sest nii palju poisilikkust on igas mehes).

Väiksematelt lastelt asju välja pressivad vennad Pasztorid (Henrik Kalmet ja Karl-Andreas Kalmet) on lihtsalt juhmid jõmmid, kes võinuks kuuluda ka Pál-tänava poiste hulka. Sest ega pimesi käsuliinist kinni pidavad ja Nemecseki igas asja süüdlaseks tegevad páltänavlased pole ka nüüd karbi kõige teravamad pliiatsid.

Samas teavad mõlema kamba poisid, mis on au, sõprus, koostöö ja ühine eesmärk. Või kui nad isegi alguses ei tea, siis kogemuste ja kaotusvalu kaudu saavad teada. Punasärklaste marssimine, mis toob vägisi meelde arhiivikaadrid hitlerlikust Saksamaast, ja tugeva vene aktsendiga rääkimine on ka lihtsalt üks mäng. Kui nad selle mängu lõpetavad, on nad poisid, kes tahavad palli mängida. Ka punasärklased hoolivad külmetunud Nemecsekist ja austavad tema vaprust.

Miks närida kitti?

Näitlejatest tõstaksin eraldi esile veel Priit Võigemasti, kes lisaks Feri Atsile teeb meeldejääva (ja sugugi mitte liialt koomilise) rolli filosoofiaõpetajana. See on lavastuse võimsaim ja mitmetähenduslikem stseen.

Õpetaja, kes on just rääkinud kitti närivatele poistele Platonist ja teatanud, et «kodanikud peavad alluma tarkadest koosneva eliidi valitsemisele, kelleks on õige eluhoiakuga filosoofid, sest filosoof armastab teadmist ja tõde», satub tõelisse kimbatusse, kui poisid püüavad talle põhjendada, miks nad närivad kitti.

Seda pilti võib võtta lihtsalt koomilise sketšina, aga ka viitena ühiskonnale, kus kogu maailma tarkust, seega teadmist, kuidas tuleb elada, valdav inimene ei suuda mõista lihtsa inimese vajadust: kitti tuleb närida selleks, et see kõvaks ei lähe.

«Pál-tänava poisid» ongi mitmetähenduslik ja viidetest-vihjetest pungil lavastus, mida võib vaadata kui lihtsaid pilte poiste omavahelisest nääklemisest, aga ka kui soovi kaitsta oma maad, vabadust ja väärtusi.

Ferenc Molnári «Pál-tänava poisid» on klassikaline tragöödia: inimene sureb, aga idee, mille nimel võideldi, jääb ellu. Ka Mart Kolditsa lavastus on tragöödia, tragöödia, mis toob vaatajale viiulitetagi (sest helikujundust sel lavastusel pole) pisara silma.

Kuigi kavalehel seisab, et lavastus on sündinud «Pál-tänava poiste» ainetel, võib raamatufänne lohutada – kõik tegelased ja lugu ise on täielikult äratuntavad, ühtegi vinti pole üle keeratud ja Kolditsa töötlus on tasakaalustatult maitsestatud, pakkudes vaatajatele põnevat teatrit.

Kõik «Pál-tänava poiste» etendused on välja müüdud, lisa pole sel suvel oodata, ent Tallinna Linnateater lubab lavastust mängida ka järgmisel aastal.

Ferenc Molnár / Mart Koldits

«Pál-tänava poisid»

Lavastaja Mart Koldits. Dramaturg Diana Leesalu. Kunstnik Jaagup Roomet. Koreograaf Märt Agu

Osades Alo Kõrve, Andero Ermel, Argo Aadli, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Mart Toome, Mikk Jürjens, Märt Pius, Priit Pius, Priit Võigemast, Tõnn Lamp ja Veiko Tubin

Esietendus 8. juunil Tallinna Linnateatri lavaaugus

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadmart kolditspál-tänava poisid
Samal teemal
SÜSTLASÕDA PÕHJA-TALLINNAS
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
Top lood
Top kommentaarid
UudisedKõik
LiiklusKõik
Vaba aegKõik
Galeriid
PostimeesKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE