Äsja lõppenud Tallinna vanalinna päevad ei koosnenud sugugi vaid trallist ja tornikülastustest – kauplemiskonverentsil läks koguni selliseks diskussiooniks, et moderaatoril oli ohjamisega tükk tegemist.
Kauplemine vanalinnas: merevaik ja matrjoškad või raamatud ja käsitöö?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti käsitöömeister Marilin Sikkal, keda kauplemiskonverentsil esimesena kohtasin, oli nõutu. Ta tahtis vanalinna päevade ajal oma kauneid linaseid kleite, mida on kandnud paljud tuntud naised Tallinnast Londonini, käsitöölaadal rahvale müügiks pakkuda, kuid oli Müürivahe tänaval tõrjutud varisemisohtliku katusekarniisi alla. Eesti rätsepmeistris nägid ohtlikku konkurenti ka seal peremehetsevad nodikaupmehed, kes oma teadmata päritolu käpikute-sallidega turiste Eesti käsitöö pähe rahakotiraudu paotama meelitavad.
Marilini mure iseloomustab tegelikult vanalinnas valitsevat olukorda, kus esmavaatlusel tundub, et tõeline Eesti käsitöö endale pahatihti kohta ei leia. Tallinna Käsitöökeskuse tegevjuhi Liina Veskimägi-Illiste sõnul kohti siiski lisaks Pika tänava käsitöömajale leidub. «Meil on ka kaart, kuhu kõik Eesti käsitööga kauplevad kohad peale märgitud, seda jagatakse näiteks infopunktides,» rääkis ta.
Uurin mittetallinlasest majandusteadlaselt Andres Arrakult, kas ka tema Eesti käsitööd Tallinnas märkab. «Kui tahan, siis muidugi näen, iseasi on see, mida näeb Tallinna väisav kruiisiturist – tema seda muidugi üles ei leia, kui see just väga nähtaval pole,» leidis Arrak. «Samas pole meie olukord ikka nii hull nagu kusagil Kesk-Europas, kus vanalinnas müüaksegi vaid külmkapimagneteid, meil on ikka ehedat Eesti asja ka,» oli Veskimägi-Illiste siiski kindel. «Ent muidugi võiks seda rohkem olla.»
Aga kuidas peaks turist vahet tegema, et tuules lehviv sall on masinal kootud kusagil kauges riigis ja sugugi mitte Haapsalu käsitöömeistrite toodang? «Ega tihti ta ei teegi vahet,» tõdes ka Veskimägi-Illiste. «Vaid tõsine käsitööhuviline tunneb masstoodangu ära.»
Ajaloolane Jüri Kuuskemaa pakub välja, et linn nende käsutuses olevate pindade puhul liiga kergekäeliselt renti või müüki ei otsustaks või ostaks suisa kinnisvara tagasi, et see siis käsitöölistele või miks mitte ka raamatupoe kasutusse anda.
Majandusteadlane Andres Arrak keeldudesse-käskudesse ei usu ning soovitas tsunftil pigem õlad kokku panna, et üheskoos tugevam olla. «Samas pole vist suur saladus, et matrjoškapoed Tallinna vanalinna rendihinnad üles ajanud,» nentis ta.
Üks korralik toidupood võiks nii Kuuskemaa kui Arraku sõnul aga vanalinnas kindlasti leiduda. «Või toredaid kohvipoode nagu Brüsseli vanalinnas – paar-kolm lauda ja sõbralik perenaine, kes omatehtud pirukaid müüks,» pakkus välja Arrak.