Kes ütles, et jalgratast pole mõtet leiutada? On küll! Arter katsetas Eesti noorte inseneride kolmerattalist leiutist – ja sai nii mõnegi üllatuse osaliseks.
Täitsa isevärki sõiduriist
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
2. juuni 2013, 13:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis oleks, kui teeks pitsalõikuri? Saaks ju Rimile maha müüa. Ainus häda: kui toiduainetega jännata, on igasugu lubasid vaja. No teeme siis hamburgerimasina? Hmm, vaevalt õnnestub välja mõelda midagi paremat kui senitoodetud masinad. Aga õunakorjaja? Jama, selliseid on palju tehtud. Olgu, mõtleme siis veelgi lennukamalt: Karlssoni püksid õhku tõusmiseks?
Mida-mida?!
Just, õigesti kuulsite – Karlssoni püksid õhku tõusmiseks.
Kui nüüd rahulikult järele mõelda, pole selleks piisavalt võimsat ja kerget mootorit. Lisaks oleks selline seadeldis ohtlik. Sorry, jääb ära.
Ühtekokku pakkusid Tallinna Tehnikaülikooli üheksa tudengit isekeskis välja 43 ideed. Nagu näiteks kingapaelte siduja ja õllejahuti, plastpudelite puhuja ja raamatulehtede pööraja, palliviskemasin ja kitarrimängumasin. Isegi laisa mehe töötool (täpsemini: lamamistool), millel on kabineti ukse taga andur – et kui ülemus tuleb, siis tõuseb tooli seljatugi iseenesest kähku üles.
Aga kui ideede genereerijad pakutud ideedele hindeid andsid, tuli välja, et kõige rohkem toetuspunkte kogus Henri Saare mõte hüdromootoriga jalgrattast.
Pole just kõige seksikaim asi, mis? Jalgratta leiutamine on ju saanud halvustavaks sünonüümiks tegevusele, mida aegade jooksul sadu ja tuhandeid kordi tehtud ning mis uudset tulemust nagunii ei anna.
Iga algus on raske
Ometi said TTÜ mehaanikateaduskonna tudengid talveks valmis jalgratta, millesugust vähemasti Euroopas kusagil ei leidu. Kuna talvel lume ja jääga pole jalgratas just otstarbekaim sõiduriist, lükkas Arteri toimetus selle katsetamise kokkuleppel meeskonna turundusjuhi Kristjan Linnuga kevadesse.
Esimene tunne: küll on mugav. Istud nagu laisa mehe lamamistoolil. Kuid kohe ilmneb esimene ootamatus: kohapealt äravõtmine nõuab tõesti tugevat pingutust. Ratas on raske, 30–40 kilo – «Viiendale korrusele seda juba ei tassi,» tõdeb Lind – ning käigud puuduvad. «Need tuli ajapuudusel optimeerida,» lisab Lind.
Optimeerimine tähendab seda, et millegi arvel tuli kokku hoida. TTÜ andis meeskonnale idee teostamiseks kolm kuud ning seemnerahaks 650 eurot. Kui see summa sai ära kulutatud – ainuüksi hüdromootor koos aksiaalkolbpumbaga (mis iganes see on...) maksab ligi 700 eurot, rääkimata õlipaagi 3D-printimisest, mille kohta ütleb Lind lihtsalt, et see on väga kallis –, tuli rattaehitajail otsida sponsoreid, kes idee elluviimist toetaksid. Kuigi tegemist oli jalgratta taasleiutamisega, võtsid paljud noorte mõttest tuld ja tulid kaasa.
Sponsorlus, seletab ka Flowbike’i ehk hüdromootoriga ratta lilla värvi. Ratta ehitus käis bussifirma Sebe depoos. Sebe täistunni-ekspressid on teadupärast just lillad.
Aga kui Flowbike’iga kohalt minema saad, läheb kiiruse 20–30 km/h hoidmine libedalt. Ent esimesel korral kihutada väga ei maksa. Sest rattal puudub leistang. Selle asemel on kangid. Pööramiseks ei tule paremat kangi nihutada vasakule-paremale, vaid edasi-tagasi. Lisaks peab arvestama, et ei pööra esimene ratas, vaid pööravad tagumised, mis tähendab, et kui tahad liikuda vasakule, peab tagarattad suunama paremale. Pidurdamine käib vasaku kangiga, samuti saab sellega seadistada, kas ratas liigub edasi või tagasi – kusjuures väntamine käib alati edaspidi.
Lühidalt: tegemist on paraja koordinatsiooniharjutusega. Kuid Lind väidab, et kümneminutilise harjutamisega saab igaüks Flowbike’i taltsutamise käe sisse.
Kõigile maksimumhinne
Aga hüdroajam – mida see teeb? Säästmaks lugejaid keerulisest mehaanikast, mille seletamise koht on teadus-, mitte üldhuvitavas väljaandes, seisneb hüdroajamiga jalgratta eelis tavalise kettülekande ees tõsiasjas, et see pakub võimalust nii esi- kui ka kaherattaveoks.
Siiski on ennatlik arvata, et TTÜ noorte inseneride uudne ratas läheb peagi tootmisse. Ei, see polnud neil eesmärkki. Nad tahtsid teha kontseptmudeli ehk nn ideeliikuri, mille juures rakendada rohkelt värskeid ideid. Ja tegidki. Seetõttu käibki nende rattal palju asju hoopis teisiti kui noil kaherattalistel, mille seljas ülejäänud linnas, maanteedel ja metsas pedaalivad.
Fakt on see, et hoolimata jalgratta taasleiutamisest on tegemist silmapaistva saavutusega. TTÜ ajaloos polnud varem kordagi juhtunud, et kõik tootmisseadmete projekteerimise kursusel osalenud meeskonna liikmed saaks töö eest hindeks viie. Nüüd said.
Aga ühele hüdromootoriga jalgratta eelisele ei osanud nad siiski tulla: ratas on ilmselt varastamiskindel. Väheusutav, et keegi sellise kangidega ja ajamiga ratta ärandamisega paugust toime tuleb.
Kust tuli nimi?
Hüdromootoriga ratta loojad mõtlesid välja 32 nimevarianti, mille hulgast valisid välja enda hinnangul viis sobivaimat: Masuudipress, Õliratas, Hydro-Vile, Flowbike, (Ma)Trikkel. Meeskonnaliikmete salajasel hääletusel osutus nelja poolthäälega võitjaks Flowbike.