Viis aastat tagasi Sardiiniast Eestisse kolinud Efisio Lippi (52) on rahul nii siinse kliima, elustiili, looduse kui inimestega. Tema ainsaks probleemiks on puudulik keeleoskus, mille tõttu ta ei leia tööd.
Eestisse kolinud Itaalia ettevõtja korjab pudeleid ja unistab kojamehe ametist
29. aprill 2013, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siinsete inimeste pidevate lahkumisjuttude valguses kõlab Efisio lugu uskumatult. Kas tõesti tahab keegi vahetada Vahemere äärse kliima Baltikumi vahelduva pilvisuse vastu? Kuid just nii see ongi.
«Mulle ei meeldi Itaalia kliima, ei meeldi sealsed inimesed ega nende elustiil. Mulle ei meeldi see, mis minu kodumaal toimub. Ma olin sealsest elukorraldusest väsinud ja otsustasin ära sõita. Nii ma sattusingi Eestisse. Juunis saab mul viis aastat siin oldud ja mulle meeldib siin kõik. Ma müüsin Sardiinias kogu oma vara maha, nii et mul on mõningad säästud. Üürin Faehlmanni tänaval korterit, varem elasin Tööstuse tänaval ja veel ühes kohas Koplis. Aga selleks, et omadega välja tulla, et jätkuks kohvi ja sigarettide jaoks, on mul vaja tööd,» rääkis Lippi venekeelsele Postimehele.
Efisio ei taha siinsete itaallaste restorani tööle minna. «Tean siin umbes kümmet kaasmaalast, aga ma ei taha nendega tegemist teha. Ma olen itaallastest väsinud,» ütles ta. Kodumaal oli Efisiol oma restoraniäri ja ka siin pidas ta mõnda aega pubi. «Aga äri ajamine nõuab väga palju jõudu. Ma ei suuda ja ei taha seda enam teha.»
Nii ongi viimase aasta jooksul Efisio peamiseks elatusallikaks olnud pudelite korjamine, millega ta teenib umbes 300 eurot kuus. «Igati täisväärtuslik palk,» naerab ta, kuid tahaks siiski midagi muud. Aga kõik jääb keelebarjääri taha. «Ma valdan enam-vähem inglise keelt, aga eesti ja vene keel on minu jaoks väga keerulised. Peamine on, et ma saaksin aru, mida ma pean tegema. Kõige tõenäolisemana tundub mulle kojamehe või postiljoni amet.»
Kodumaale jäid Efisiol ema, õde, sugulased ja palju sõpru. Siin on tal samuti paar eestlasest sõpra tekkinud. «Kuid üks neist emigreerus kahjuks kogu perega Itaaliasse. Mina olen nüüd siin, tema seal – vaat nii!»