Seda ENSVs, kus eraisikutelt ostmise ja edasimüügi eest ootasid halvimal juhul ees vangla-aastad. «Algul käisin vaid nädalavahetustel,» meenutab toona pikajuukseline Marek. Millised ärikad üldse välja nägid? «Valerka käis pika nahkmantliga. Mõnel oli roheline mantel ja punane lips. Jura Sarkisjanil oli sametpintsak, mille alt paistis mummuline pluus – kui seda nägin, mõtlesin: ma pean ärikaks saama!»
Kondoomi kohta seletuskiri
Algaja ärikas sattus aga kord Virus pahandusse, kui eriteenistuse kapteni ees taskuid tühjendades tuli lagedale Sultani kondoom, mille kohta väitis mees, et ostis selle Viru väravate juures. «Pidin kondoomi kohta seletuskirja kirjutama ja peale seda hakati eriteenistuse mehi kantossideks kutsuma,» jutustab mees naeru saatel.
Toonasesse Viru ärikate ringi sulanduda polnud kerge, aga mitte ka võimatu – sportlastest vanad tuttavad olid näiteks ringis juba sees. « Oli kaks varianti ärikaid – ühed, kes jooksid välismaalastele pargis või Viru juures järele ning nn eliit, kes sees kohvikus istus.Olime kohvikus sees, tuleb soomlane, küsid temalt, kas kaupa on, lähed kaasa.»
Valuutat ei hoidnud ärikad enda juures kunagi, sest kuigi eriteenistuse meestega tervitati ja oldi nö omad joped, võis valuuta leidmisel siiski pahandusi tulla. «Kui valuutat anti, tuli kohe välja joosta või anda garderoobi, sealsetele töötajatele maksime omakorda,» meenutab Marek.
Päeval nõukogude ametnik, õhtul ärikas
1980ndatel sai aga Marekist mitte ainult Viru ärikate eliidi üks osa, vaid ka Tallinna täitevkomitee ametnik. «Tulin kaheksakümnendatel Tallinna elama ja töötasin üksteist aastat linna täitevkomitees.Olin vaneminsener, sain sada viiskümmend rubla palka. Õhtul tulin Virusse ja teenisin kolm-nelisada,» meenutab mees.
