Lauluväljaku sissepääsu ees silma Swedbanki pangabuss, mis annab aimu, et rahakott, kui see just puuga seljas pole, vajab antiigimessile saabudes päris kindlasti täiendust. Seespool ringi kaedes saame ideele kinnitust: kahekohalistel hinnalipikutel kipub silm suisa puhkama, sest silma hakkab ka vanavara, mille eest tuleb välja käia tuhandeid eurosid – vanavaramess Tallinna lauluväljaku klaassaalis käib täie hooga.
Vana viski, sajanditagune sõlg või tuhandeid maksev tugitool: antiigimess toob vanavarafännid Tallinna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ordeneid ja postkaarte
Lõunanaabrite juurest Riiast pärit kaupmees tunnistab, et juba tund aega pärast avamist on tema bisnisega rahul – viiesaja euro eest on kaupa müünud ning pakub kohe varmalt ka kolmekümne euro eest kõrvarõngaid.
Kõrval kohtab lettidel kõikvõimalikku kraami kelladest klaasidest kappide ja kummutiteni väja, ei puudu ka Lenini näopildiga ordenid. Ikoonihuvilistel on mõtet näiteks Olegile ligi astuda, kes muidu Raekoja platsi kandis ikoonidele spetsialiseerunud antiigikauplust peab.
Kirjasõnahuvilisi ootab messil aga kollektsionäär Aivo Aua, kelle postkaardikogu põhjal on valminud mitu mahukat koguteost ja kes teab rääkida, et lisaks eriliselt hoogsale postkaardikogule või päris hästi teenida ka nüüdisaegsete Eesti krooni kupüürde müügist, juhul kui tegemist mõne erakordse eksemplariga. Kutseid töötubadese või restaureemiskoolitusele leidub samuti, näidatakse ka uue ja vana kena kooskõla – Reeda Kardinad esitleb näiteks vana mööbli katmiseks sobivad kangaid ning restauraator Eha Vacht soovitab vana mööbli taastamisel kas spetsialisti poole pöörduda või koolitusele minna – mööbli restaureerimist saavat õppida isegi rahvaülikoolis.
Odavalt ei saa
Mõistagi ootavad uudistajaid ka kõikvõimalikud vidinad, millest alguses kohe ei taipagi, milleks nood mõeldud – näiteks veider mehe rinnakuju, mis antivaar Veikko Oloneni sõnul peidab endas paarikümne aasta vanust viskit, mistap kuju enda väärtusest suurema osa moodustabki just väärt märjuke.
Reval Antiigi omanik Olonen kogenud kaupleja, kes teab täpselt, palju üks või teine ese väärt on. Teab sedagi, et eestimaalastel on kena komme kadunud vanavanemate väärtuslikku kraami prügikonteinerisse lennutada veel enne, kui vanakraamikaupmehed jaole saavad, ise aimamata, et rohelises veokis vurab jäätmekäitlusse päris mitu järgmist puhkusereisi. Täna on tema juurest uue omaniku manu rännanud näiteks taskukell, kuulsat Lorupi toodangut jm.
Irene Teesalu, kes internetis ja oma Kuressaare poes ise vanavaraga äri teeb, on koos Karin Kiviga üht kaunist 19.sajandi lõpu Läänemaalt pärit sõlge uudistama jäänud. «Lihtsalt selline hästi ilus ehe, täitsa kõlbab ka tänapäeval kanda,» nendib Karin. Ilul on aga teadagi oma hind, sedapuhku kolmsada eurot. See on piisavalt õiglane, teab Irene, kel taskus võrreldav Muhu silmadega prees, kaupmees lubab kundele veidi hinnaalandust ka.
Tõsi, ega antiigimessil väga suurt kaubelda ei anna – mõnel juhul nõustub kaupmees odavama eseme hinda hinda viie, kallimal kahekümne euro võrra alla laskma. «Ma vahel ikka ostan selliseid ehteid, kui hind on soodne – olen selline emotsiooniostja. Mulle lihtsalt meeldib nende omapära,» räägib Karin.
Võileivahinna eest kaubaks läinud kallihinnalist vanavara liigub järjest vähem ning selle jahtimisel messile loota pole mõtet, teab asjatundlik Irene ja nii katsuvadki nad õnne pigem oksjonitel või laatadel, näiteks Seidla vanavaralaadal. Kaheksa aasta jooksul on Irene aga mõne harulduse ikka leidnud ka, nagu näiteks Aino Bachi imeilusa kuivnõeltehnikas pildi «Magav laps», mille tegelikust väärtusest pildi müünud omanikel aimugi polnud. «Inimesete käes on ikka päris palju väärtuslikku vanavara,» hindab ta.
Veikko Olonen pakub maitsvat Šveitsi šokolaadi ning räägib, et käib asju ostmas ikka peaasjalikult Eestimaal, mitte antiigijahil kusagil Timbuktus. Siiski lähevad arhivaari silmad särama, kui ta ühest salapärasest kapipõhjas leiduvast esemest kõneleb, mis keerdkäike pidi Peterburist temani jõudnud.
Antiigiäri püsib aga väga kitsal ringil püsikundedel ja mitte alati ei pruugi need kõige rikkamad olla – lihtsalt kirglikud kollektsionäärid või vanavarahuvilised. Püstirikkaks aga Oloneni sõnul vanavaraäriga kindlasti ei saa, selleks soovitab ta muiates valida mõne teise tee. Kauplejadki olla viimasel ajal pigem netti kolinud ja sealsed oksjonid koguvad populaarsust, kinnitab Olonen, kes linnaoksjonite nime all neid ennegi pidanud ja peatselt taas üht sellist plaanib.
Antiigi- ja kunstimess
Tallinna lauluväljakul täna kl 10-17, pilet 3 eurot